On olnud Eesti Kongressi liige. Valdab soome-ugri keeli. Loobus Saksa armeesse astumisest, kuid ei tahtnud sõja kõrvaltvaataja olla, seega läks võitlema Soome eest. Luulelennu algus Esialgu ei kirjutanud ega olnud autor ta ise, vaid tõlkis see tuli tal suurepäraselt välja. Mitu Ain Kaalepi rahvalikku ja mõnusa huumoriga luuletust muutusid poplauludeks ja hoidsid rahva hulgas tema kui luuletaja nime värske. Esimesena jõudsid lugejate kätte 1962. aastal "Samarkandi vihikud" ja "Aomaastikud". Luuleuuendajana, vabavärsiviljelejana oli Ain Kaalep "kuldsete kuuekümnendate" eessammujaid. Aini luule iseloom Kirjandusüldsus õppis Ain Kaalepit tundma kui mitmekülgset filoloogi ja sügavat mõtlejat, kelle klassikatõlgendused köitsid mõttesügavuse ja laiahaardelisusega. Ain Kaalep on viljakas tõlkija. Tema huviorbiiti kuulub saksa-, hispaania- ja prantsuskeelne luule. Näited loomingust "Aomaastikud" "Samarkandi vihik" "Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator"
ajal vabatahtlikuna hoopis Soome armee jalaväerügementi JR 200. 1944. aastal soomepoisina Eestisse tagasi tulles võitles Kaalep Nõukogude võimu vastu. 1945-1946 istus ta tudengina vangilaagris. Ülikooli lõpetas mees pärast Nõukogude võimu leebumist 1956. aastal kaugõppes soome-ugri keelte erialal. NL ajal tegeles mees peamiselt tõlketöödega ja omaloomingu avaldamisega. Esimesena jõudsid lugejateni 1962. aastal ilmunud "Samarkandi vihikud" ja "Aomaastikud". Luuleuuendajana, vabavärsiviljelejana oli Ain Kaalep "kuldsete kuuekümnendate" üks eessammujaid. Mitmed Kaalepi huumoriga luuletused muutusid poplauludeks. 1960-1970 töötas Kaalep Elva Keskkoolis õpetajana. 1976 oli ,,Edasia" korrespondent, 1979-1982 TRÜ tõlkekabineti juhata. Aastatel 1989- 2001 oli Ain Kaalep ajakirja Akadeemia peatoimetaja. Alates ning Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. 1958. aastast elab ja töötab mees Elvas
Elva linna aukodanik 1998. Maailma humanitaarkultuuri hea tundjana on Kaalep oluliselt laiendanud oma loominguga eesti luule ajalist ja geograafilist haaret, kasutades motiive ja vorme antiigist idamaadeni. Elulugu Ain Kaalep sündis Tartus haritlase perekonnas. Ta õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, lõpetas 1956. aastal soome-ugri keelte alal. Aastatel 19892001 oli Ain Kaalep ajakirja Akadeemia peatoimetaja. Looming · "Aomaastikud" (1962) · "Samarkandi vihik" (luulekogu, 1962) · "Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" (näidend, 1967, avaldatud: Mana 1969, nr. 36) · "Järvemaastikud" (luulekogu, 1968) · "Mäe veri (Totomauna)" (näidend, 1970, avaldatud: Looming 2006, nr. 6) · "Klaasmaastikud" (1971) · "Paani surm ja teisi luuletusi" (1976) · "Peegelmaastikud" (ülevaade Ain Kaalepi tõlkeloomingust, I 1976, II 1980)
Tagasi tulid arbujad: 1950. a Kirjanike Liidust välja heidetud Betti Alver, Kersti Merilaas, August Sang. Uku Masingut ei avaldatud. Luuleuuendus (luulevõimaluste avardamine ja arendamine, värsikultuuri mitmekesistamine) algas iseeneslikult. Kõiki luuletajaid ühendas optimistlik ellusuhtumine ja poolehoiu avaldamine kõigele inimväärsele, soov avastada maailma ja minevikuga arveid õiendada. Luulemuutuste taga olid eelkõige Jaan Kross, Ain Kaalep (nt kogud "Aomaastikud", Järvemaastikud", "Klaasmaastikud", "Paani surm ja teisi luuletusi") ja Ellen Niit ("Linnuvoolija", "Vee peal käija"). Hando Runnel nimetab neid "hilinenud põlvkonnaks". Luulesse ilmus ka regilaulu (Paul-Eerik Rummo) ning riimilise rahvalaulu ning lorilaulu elemente. Eesti luule kõrgaeg oli 1966-1968 (Alveri "Tähetund" 1966, Jaan Kaplinski "Tolmust ja värvidest"). 1966-71 ilmus 99 luuleraamatut. 1960. aastate teine pool oli kõige avatum ja liberaalsem aeg Nõukogude Eestis
annaabi.ee 
