sobiv elupaik. Samamoodi on ka inimesega - me loome endale võimalikult sobivaid elupaikasid, kus meil oleks meeldiv viibida. Ja sarnaselt oja ülestammitavale koprale hävitame ka meie oma tegevusega teiste liikide elupaiku, luues aga ka uusi - nagu looduses ikka. Miks aga ühe liigi tegevust elupaikade loomisel loetakse looduslikuks protsessiks, aga teist mitte, jääb paljudele arusaamatuks. Võimalik, et inimese ja looduse vastandamine on meie antropotsentristliku mõtteviisi vili. Kui me heidame enestele ette looduslikesse protsessidesse sekkumist, siis me paratamatult välistame enda kuulumise loodusesse, pidades ennast ilmselt siis millekski kõrgemaks, nn. looduse valitsejaks, kelle pädevuses on mõjutada looduslikke protsesse. Sageli on just inimesed paljude probleemide põhjustadajad. Võtame näiteks globaalprobleemid. Globaalprobleem on ülemaailmne oht inimkonnale, mis on tekkinud mitmesuguste mõjurite kuhjumisel ja koostoimel
7. Missugused on olnud inimese evolutsiooni geneetilised iseärasused ja mehhanismid? Milles seisnevad inimese geneetilised erinevused inimahvidest? 1. Teoreetilised raskused Näib olevat ilmne, et antropogeneesi faktiliste andmete käsitust on suuresti raskendanud mõningad teoreetilised lähtekohad, mis kaua aega on selles valdkonnas valitsenud, osaliselt aga jätkavad oma mõju avaldamist veel praegugi. 1.1. Inimese eriline unikaalsus. Selle antropotsentristliku arusaama kohaselt eeldab inimese sotsiaalne ainulaadsus paljude oluliste bioloogiliste tunnuste sellist erakordsust, mis eraldab inimese kõigist loomadest määratu kvalitatiivse lõhega. Omal ajal (XVIII-XIX saj.) väljendasid mõned teadlased seda seisukohta omaette seltsi, klassi või koguni riigi eraldamisega inimesele looduse süsteemis. Praeguses loomariigi süsteemis paigutatakse inimene enamasti eraldi sugukonda (Hominidae,
väljakurnamiseni ja millega surutakse alla naissugu, on sarnased). Uuritakse näiteks keelelisi süvamustreid, juurmetafoore, kus võrdsustatakse nt puutumatut loodust ja neitsilikkust ja arutatakse selle üle, mida see ütleb meie kultuuriliste arusaamade ja praktikate kohta. Olulised autorid: Karen J. Warren (Ecofeminist Philosophy 2000), Vandana Shiva (Ecofeminism 1993). Antropotsentristlikud suunad Biotsentristliku ja antropotsentristliku loodusfilosoofia vahele jäävad oma vaadetelt loomaõiguslased. Olulisteks autoriteks on Peter Singer Animal Liberation (1977), Tom Regan The Case for Animal Rights (1983). Filosoofiliseks lähtekohaks on moraalifilosoofia, mille alusel peaksid ainult inimesed olema eetika objektiks. Loomaõigusluse küsimuseks on, et kuidas laiendada eetika objektide hulka: Keskendudes eri elusolenditele ühisele aistmisvõimele.
järglasi eelistatult need isendid, kes on vanematelt pärinud omadused, mis muudavad nad võrreldes konkurentidega edukamaks. Darwini loodusliku valiku teooria järgi tekib populatsiooni paljunemise käigus uusi variante ning edukamad variandid asendavad vähem edukamad variandid. Darwini evolutsiooniteooria muutis oluliselt seni lääne ühiskonnas valitsenud mõttemaailma. See tõrjus kõrvale katastrofismi idee ning liikide loomise idee. Darwini teooria lükkas kõrvale antropotsentristliku mõttemalli nagu oleks inimliik universumi keskpunkt. Ka osutus Maa olevat palju vanem kui piibliõpetuse järgi pakutud 4000 kuni 6000 aastat. Tüpoloogiline mõtlemine asendus populatsioonide tasemel mõtlemisega ning enam ei käsitletud organismide arengut eesmärgipärasena. Darwini teooria ei käsitlenud mehhanisme, kuidas kujuneb geneetiline variantsus, mil viisil päranduvad tunnused järglastele ning kuidas populatsiooni geneetiline koostis aja jooksul muutub
annaabi.ee 
