on taju (aisthesis). Sokrates ütleb sellise definitsiooni peale, et sarnase käsitluse on andnud juba Protagoras oma eespool tsiteeritud lausega. Seega on Protagorase teesi vaadeldud siin epistemoloogilise küsimuseasetuse kontekstis ja sellist käsitlusviis on Platonist peale ka hilisemal ajal eelistatud. Tundub siiski, et küsimus, millele Protagoras oma teesiga vastas, pole mitte niivõrd epistemoloogilist laadi, kui pigem antropoloogilis-sotsioloogilise ontoloogia vallast. Samas on sellesse teesi tõepoolest kätketud ka epistemoloogilisi implikatsioone. Pealegi lähtub Platoni teadmisekäsitlus eeldusest, et teada saab seda, mis on – seega seondub tema teadmise-käsitlus ka ontoloogilise temaatikaga. Platon annab nimetatud teoses Protagorase lausele järgmise interpretatsiooni: nii kuidas iga asi minu tajule paistab, nii on ta minu jaoks (tõene), kuidas see sinu tajule paistab, nii on see sinu jaoks (tõene)
sotsiaalsed võimed ja tegevusmudelid. Personaalsus on eriline temperamendipõhine vääriskivi, see on kasvatuse lõpptulemus, kirjutab Keltikangas-Järvinen (2009). See tähendab, et ka tänapäevane psühholoogia tunnistab sedasama, mida võime lugeda pedagoogika klassikast, näiteks Peeter Põllu töödest. Inimese bioloogilisele loomusele peab lisanduma sotsiaalne ehk kõlbeline ehk vaimne loomus. Nagu inimindiviidide suurus oma antropoloogilis-anatoomilises ilmes liigub teatavate maksimumide ja miinimumide vahel, nagu näomood ometi ilmutab kindlat inimest ahvist ja muist imetajaist eraldavaid jooni, mis omased kogu zooloogilisele liigile, inimesele, nii leiame sügavamale vaadates ka kõigis inimlikes kõlbluspüüdeis ometi teatavad tüüpilised jooned, kindlad suunad. Need suunad ulatuvad aegade vooludest ja muutustest üle ja kujunevad ikka selgepiirilisemalt välja, viivad ikka kindlamini algmetsikusest, pimedate
Nii valdavalt ka tehakse. Siiski on sellisel juhul oht, et nn ,,inimlik" kipub ununema. Haiguse alus võib olla spirituaalne või materiaalne. Tänapäeval on korrektne eeldada, et enamus primitiivseid ja religioonil põhinevaid haiguskäsitlusi on nii ontoloogilised kui spirituaalsed ning et klassikaline hipokraatlik-galeeniline humoraalpatoloogia ja kaasaegne solidaarpatoloogia (näeb haigust organismis lokaalsena) esindavad antropoloogilis(holistlik)-materialistlikku haiguskäsitlust. (Ilmselt saaks siinkohal siiski ka vaielda nt varasemate kultuuride haiguskujutelmad, millised haaravad kaasa konkreetse isiku erinevaid elutahke, võivad samuti olla holistlikud. Küsimus on selles, kust tõmmata piir haiguse j ainimese defineerimisel...) MEDITSIINI AJALUGU on valdkondadevaheline interdistsiplinaarne fenomen. Interdistsiplinaarset lähenemist ühelt poolt ihaletakse, teisest küljest nt konkreetselt
annaabi.ee 
