Lovelock. Inimesed on muutunud mugavaks ja laisaks, sest majandus areneb ning kõik tuuakse koju kätte. Ei mõelda tagajärgedele ning juhindutakse Louis XIV ütlusest: ,,Pärast mind tulgu või veeuputus". Mis paneb inimesi nii julmalt looduse vastu käituma? Ei ole midagi leebemat, kui loodus inimese vastu ja ei ole midagi julmemat, kui inimene looduse vastu. Maakera, mis on juba 4,5 miljardit aastat vana, immuunsus on tänu antro-pogeensetele teguritele nõrgenenud. Loodusel ei ole midagi viga, inimestel on. Keskkonna probleemide algpõhjus ei seisne mitte moderniseerimises, vaid inimese geenidega määratud olemuses. Inimene ekspluateerib loodusressurssi nii kuis jaksab, isegi kui see hukatusse viib. Pigem tuleks lähtuda hundi loogikast ära murra rohkem, kui süüa jaksad. 2010.aasta on määratud looduskaitseaastaks. Keskkonnateadlik eluviis on üha enam moes
Fotograafia osakaal oli algselt minimaalne. Paljud olid uurimusfilmid, nt uuriti näoilmeid või kuidas inimesed kasutavad ruumi jne. Visual Anthropology räägitakse pildipöördest, inimeste eludes hakkasid rolli mängima mitmesugused filmid ja audiovisuaalsed tooted, ajakirjandus hakkas sisaldama pilte ja internetis leidus/leidub palju pildimaterjali. Rõhutatakse kujutisi, visuaalse materjali osa on suur. Tuleks rääkida pigem visuaalsetest süsteemidest. Ei tuleks rääkida ainult vis antro filmidest, vaid peaks tglt hakkama uurima rohkem visuaalset keskkonda, mis inimest igapäevaselt ümbritseb ja igal ühiskonnal on oma väljendussüsteem sel alal, see peaks olema meetod, mis kasutab visuaalseid materjale. Nt kuidas tv mõjutab mingis grupis identiteedi kujunemist, uuritakse tatoveeringuid, turistidele mõeldud kunsti jne. See kõik tuleks kaasata termini alla.
inkubatsiooniperiood. Olulised mõjurid on ka sotsiaalökonoomilised ja kultuuriarengulised seigad, nagu sugupõlved, sugupooled, ühiskonnaklassid, religioonirühmad. Lõpuks rõhutab W. Laade protsessi ainukordsust. Nagu märgib P. Jalkanen (1989: 12), on P. Murdocki kultuuri- muutuste teooria W. Laade teooriaga võrreldes staatilisem, vähem akulturatsiooniprotsessi lõpptulemust kui protsessi ennast kujutav. See-eest on see rohkem muusikast kui antro- poloogiast lähtuv käsitlus ja seega Pekka Jalkaneni hinnangul soome džässkultuuri arengu analüüsimiseks kohasem. Sobiva kultuurimuutuste teooria valikus oli niisiis mitu võimalust, Jalkanen ei võta neist ühtki tingimusteta aluseks, tema arvamuse kohaselt sobib kõige paremini nn kultuurileviku käsitlus. Antropoloogilisest küljest oleks see akulturatsiooni alaliik ja tähistaks “eriliselt valivat akul-
annaabi.ee 
