"Tuli ja raud" (1938) "Õige mehe koda" (1940; algne pealkiri "Võõras majas") "Rohtaed" (1942) Diloogia: "Kõik mis kunagi oli" (1946, Vadstena) "Ei juhtunud midagi" (1947, Vadstena) "Hingede öö" (1953; modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel "realistlik muinasjutt") "Eesti kirjanduse lugu" (1954) - (kriitiku vaatepunktist). Ajafilosoofiline sari: Kroonikate triloogia: "Põlev lipp" (1961), "Viimne linn" (1962), "Surma ratsanikud" (1963) "Imede saar" (1964; antiutoopiline vahemäng) 3 Biograafiate triloogia: "Mõrsjalinik" (1965) "Rõõmulaul" (1966) "Nõiduse õpilane" (1967) "Bernard Kangro" (1967) lühimonograafia. "Sigtuna väravad" (1968; novellikogu) Põimingute triloogia: "Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes" (1970) "Lohe hambad" (1970) "Kahekordne mäng" (1972) Luulekogu: "Inimese teekond" (1972)
jõudmiseni tuleb mälestused läbi käia. Vahepeal on pagulasel saatja nagu Dantel põrgus. Teises osas on kohtuprotsess seitsme surmapatu üle. Seal on ka jäägitult kommunismi eitav lõik. Edasi tuleb ajaloofilosoofiline sari. Kroonika-triloogia. ,,"Põlev lipp" 13. sajandi Saksa-Rooma riigist. ,,Viimane linn" 13. sajandi Palestiinast, ristisõdade ajast. ,,Surmaratsanikud" 14. sajandi palgasõduritest Itaalias ja Väike- Aasias. 1964 ,,Imede saar". Antiutoopiline teos, toimub 1348 ehk sama aasta kui Boccaccio ,,Dekameron". Katkuaeg leav ei saa sadamasse ja läheb selle tõttu merele tagasi. Jõuab Allotria saarele, kus kõik inimesed tunduvad õnnelikud. Biograafia-triloogia. ,,Mõrsjalinik", toimub 14. sajandi Itaalias ja Prantsusmaal. Teemaks oma kutsumuse järgimine ja unistuse teenimine. ,,Rõõmu laul" 14-15. sajand Inglismaal ja Prantsusmaal. Lugu trubaduuridest. ,,Nõiduse õpilane", lugu arstist, alkeemikust ja astroloogist 15
Tekib mingi mudeldav tendents, mis proovib haarata korraga väga paljut. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist ning see on tihtilugu tinglik- kujuteldav maailm. Suhe realismiga katkeb üsna järsult kesk uuenduslikkust. Kui võtta eeltoodut näited, siis neid ühendab see, et nad pole realistlikud näidendid. Artur Alliksaar satub selle laine etteotsa. „Nimetu saar“ ilmub „Loomingu“ raamatukogus ja sedatüüpi tekstidest satub ta olema esimene (antiutoopiline). Näidendid, millest hakatakse rohkem rääkima, tulevad just pärast seda. V loeng Uus draama ei ole realistlik draama, realistlikku kirjutatakse seal taustal küll, kuid üldisemas retseptsioonipildis teda pole. 60ndate/70ndate vahetusel näeme just teatava draamatüübi domineerimist (mudeldraama). Utoopiate ja antiutoopiate kirjutamine mängib olulist rolli. Mati Undi „Phaethon, ,Päikese poeg“ lavastab Vanemuise teatris Kaarel Ird
annaabi.ee 
