Väheneb rahvaarv ainult Venemaal (-0,26%) Eestis praegu 1.283 miljonit inimesmt (riikidest 153. kohal), vähenemine – 0,27% aastas. Reegline on iiive madal kõrgema elatustasemega riikides (Euroopas nt Saksamaal, Rootsis ja Śveitsis.) Rahvastiku keskmine tihedus on suurim Aasias ja Euroopas (üle 100 in/km²) Aafrikas vaid 19, Okeaanias 3 in/km² Maailma üldkeskmine rahvastiku tihedus = 40 in/km² Rahvaarv kasvab eksponentsiaalselt Suur osa inimkonnast elab näljas, antisanitaarsetes tingimustes, ülimas vaesuses Heaolu/vaesuse polarisatsioon ajas üldiselt kasvab Ilma intensiivtootmiseta (eriti põllumajanduses) pole sellise hulga inimeste eksistens maal võimalik. Samal ajal – heaoluriikides on toiduainete ületootmine (toiduainete tegelik tootmine toimub siiski sageli vaestes arengumaades, kus tasustamine on madaml, kasutatakse palju laps-tööjõudu jne) Inimene tarbib elu jooksul ligikaudselt 1000-kordse kehamassi jagu toitu.
Tänapäeval linnastumise keskmine tase on 47-48%.Arenenud riikides, Euroopa ja P-Am on linnastumine üle 70%.Lad-Am on majandusega võrreldes väga kõrge linnastumine.Ülelinnastumine on toimunud, mis põhjustab kõrget tööpuudust ja marginaalse rahvastiku teket. Marginaalne elanikkond on inimesed, kes elavad äärelinnades, getodes e. Slummides, pilpakülades ning kes ei oma ühiskonnas mingit tähtsust. On töötud, elavad antisanitaarsetes tingimustes, levivad haigused ja nälg,kuritegevus,narkootikumid. Aasias ja Aafrikas toimub kiiremas tempos linnstumine kuigi % jääb alla 50ne.Edaspidi arenenud riikide linnastumine pidurdub,kuid arengumaades jätkub kasv. Linnade ajalooline areng Esimesed linnad tekkisid 5-6 tuhat aastat tagasi. Lõuna-ja Ida-Aasias ning Põhja-Aafrikas(õp lk 54) 1) Tekkisid kaubavahetuse arenguga. 2) Toimus ühiskonnakihistumine e.valitseva klassi ja riikide teke
19 saj lõpuks paigutatakse kiirabibrigaadid haiglasse, kust neid sai välja kutsuda haigete haiglasse viimiseks. 19 saj jooksul on jälgitav erakorralise meditsiini sõjaväelise ja tsiviilharu lõimumine. Ehkki tänapäevani eristatakse tsiviil- ja sõjameditsiini on tegemist pigem kontekstipõhise jaotusega. Ravimetoodika on mõlemas pooles sama. 1853 a puhkenud Krimmi sõjas haavatute evakuatsiooni juba kasutati, kuid haavatute ravi toimus antisanitaarsetes tingimustes. Puudu oli nii meedikutest kui töövahenditest. Sagedased olid koolera ja tüüfuse puhangud. 1854 a sõitis meditsiiniõde F Nightingale koos 38 enda poolt õpetatud õega tööle Selimiye sõjaväebaasi. Nähes meditsiiniabi halba olukorda, kutsus F Nightingale ajalehe The Times veergudel täiustama sõjameditsiini. Koostöös haigla ülema dr Edmund Alexander Parkes' iga suudeti luua ravitingimused- ja korraldus. Ehkki bakterite
massiliselt kurnatuse ja tööõnnetuste tõttu surid. Vangide karistamine kuulus siiski SS-lasest laagriülema kompetentsi, kes võis erinevate üleastumiste eest langetada vastava karistuse: kirjavahetuse äravõtmine, töölesaatmine pühapäeviti, toiduportsu vähendamine, kartser, kepilöökidega karistus (võis anda 25 hoopi, sedagi vaid Berliini nõusolekul). Kuna koonduslaagrites viibis koos kümneid tuhandeid inimesi, tihti ka antisanitaarsetes tingimustes, levisid vangide hulgas mitmesugused nakkushaigused, millest kõige surmatoovamaks oli plekiline tüüfus. Tüüfusepideemiad viisid vange surma massiliselt, selle tõttu sai tihti kannatada ja koonduslaagrite SS-personal. (Madisson 2006:53-57) 1941. aata sügisest hakkasid sakslased otsima tõhusaid meetodeid, et tappa tuhandeid inimesi päevas. Ausschwitzis sooritati eksperimente putukamürgiga Zyklon B. Selgus, et gaas tapab hästi ka inimesi
annaabi.ee 
