Seos ka maadeavastustega (võimu perifeersemaks muutumine), kulminatsioon 16-17.saj (17.saj valitsejate kõrghetk, vt barokk jne, tead ju küll). Poliitiline religioon kui alus L-Euroopas välja kujunevatele poliitilistele ideoloogiatele. Äri ja majandamisega tegelevad üksused, kes tunnevad ennast poliitikast kõrvalejäetutena. Prantsuse revolutsioon, valgustusfilosoofid, kelle kriitika suunatud kiriku vastu (Voltaire), samas mitte antimonarhistlik; ka Montesquie käsitlust võib tõlgendada kui ettepanekuid monarhia arendamiseks, mitte kukutamiseks. Liberalismi esilekerkimine kui põhi konkureerivate ideoloogiate sünni jaoks 19.sajandil. Ajastu poliitiliselt keskne idee. Ajastu lõpus lisanduv rahvuslus. Radikaliseerumine. Iseloomulik surve varasematele ühiskondlike normidele, soov neid ümber mõtestada ja kõrvale heita. Katsed kujundada poliitikat uute süsteemide järgi.
· Tugeva katoliikliku taustaga, on kõneldud ka klerikaalsest fasismist · Äärmusparempoolsed kerkisid esile isegi Inglismaal. Briti Fasistide Liit Saksa natsionaalsotsialism · Nationalsozialismus · Eelkäija 5.01.1919 asutatud Saksa Töölisparteina . · Esimene esimees Anton Drexler; Adolf Hitler sai esimeheks 28.07.1921. · Algusest peale pan-natsionalistlik, Versailles' süsteemi vastane, antisemiitlik, antimarksistlik, antiparlamentaristlik, antimonarhistlik. · Asutas paramilitaarseid üksusi. SA "pruunsärklased"; SS "mustsärklased" algselt Hitleri ihukaitse. · 1923-1924 istudes vanglas pärast Müncheni õlleputsi vanglas kirjutas Hitler "Mein Kampf'i" · Üks esimesi Hitleri kaaslasi oli ka Rudolf Hess. Põgenes mais 1941 Inglismaale. · 1920. aastate algul liituvad paljud hilisemad tuntumad natsid, nagu Hermann Göring, Joseph Goebbels, Heinrich Himmler.
stiiliks. ,,Cromwell" ise oli väga kahemõtteline, tegelased nägid välja mannetud ja ebamäärased. Cromwelli kujutas ta võimuahne kodanlasena. Üldiselt see reetis Hugo sisemist ebakindlust. Alguses Hugo kaldus rojalismi, siis ta pettus selles, aga vabariigi ideest ei suutnud ta ka innustuda, jäi kahe vahele võitlema. Prantsusmaal aga olukord terav ja nõudis seisukoha võtmist, enesemääramist. Hugo kirjutab järgmisena ,,Marion del Orne" - antimonarhistlik, näidend Louis XIII'st, keda on näidatud nõrga ja tahtejõuetu valitsejana, Richelieu on kurjus ise. Marion on näidatud võluva ja süpaatsena, headuse kehastus. Tegevus on ajastuväline. Väliselt klassikonflikt, tegelikult hea ja kurja põrkumine. See näidend keelustatakse. Kui ta hakkab kirjutama oma järgmist näidendit ja hakkab seda lavale tooma - ,,Hernan" - kinnised lavaproovid, oodati midagi vapustavad, klassitsistid käisid luuramas ja ukseaugust piilumas
annaabi.ee 
