moemajast seal ilmusidki põhiliselt moemaja kunstnike loodud rõivamudelid. Läbi aegade väljapaistvamad on Randküla hinnangul võrdselt nii andekas kui ka hea ärivaistuga Ivo Nikkolo, aga ka Livia Leskin ja Zoja Järg. Maailmamoega käidi kaasas edukalt, olles nõukogude naisele sild läänest itta. Kuna valdav osa moekeskuse aastakümnetepikkusest ajaloost jääb suletud süsteemiga nõukogude perioodi, aitasid kunstnikke-modelleerijaid uuendustega kursis hoida antikvariaatidest hangitud välismaisete moeajakirjadega (Vogue, Elle, Linea Italiana jt) Saksamaalt, Rootsist, Inglismaalt ja ka Prantsusmaalt ning üldpildi moest sai kätte ka linnapildis liikuvate turistide kaudu. Olulist rolli mängis ka Soome TV ülekannete nähtavus Eesti põhjarannikul. Erialaseid kogemusi käidi koos teiste liiduvabariikide esindajatega vahetamas peamiselt Üleliidulises Moemajas Moskvas, kuid ka rahvusvahelistel moekongressidel, -tööstusnäitustel ja messidel
peamiselt kooliõpikud), mida lubatud ajutiselt kasutada. Nimesti nr.5 oli kõige mahukam, see valmis 19. novembril 1940 ja seda trükis ei avaldatud. Sisaldas üle 100 nimetuse lasteraamatuid, venekeelset kirjandust jne. Kokku keelas komsjon 1552 teost, neist 904 eesti, 141 võõrkeelset, 507 venekeelset väljaannet. 20 autorit täiesti keelatud. Kirjandus tuli kõrvaldada raamatukogudest, raamatukauplustest ja antikvariaatidest ning kirjastustest. 1940. aasta lõpul hakkas Eestis kehtima N: Liidu raamatukogundussüsteem. Seltside, ühingute jms, raamatukogud keelati. Jäid vaid rahvaraamatukogud, eriraamatukogud (teadus) ning kaitse, meresõjaaevastiku ja SARK-i süsteemi raamatukogud. Senised raamatukogutöötajad (eriti rahvaraamatukogudes) asendusid suurelt osalt riigitruude inimestega. 2. septembril 1940 loodi Eesti NSV Kirjastuskeskus, kelle pädevusse kuulus kogu
karusnahksed kaunistused, kuna: "Meie kliima tingimustes ei saa kasukas ja karusnahast peakate olla iluesemeteks, ennekõike on need tarbeesemed pakase vastu." Kriitika osaliseks saavad kodanliku ajastu igandid ehk kübarad: "Lillede ja looridega peakatted ei vasta tänapäeva naise vajadusele ja maitsele." Melanie Kaarma sõnul oli isegi kõige karmimatel aastatel (Stalini valitsemise ajal) NSVL-is võimalik hankida Lääne moeajakirju: "Sai vaadatud ka välismaa-ajakirju, vanu sai osta antikvariaatidest või hankida väliseestlaste kaudu. "Vogue" oli ja "Harper´s Bazar" ja teised. Moekunstnikud maksid nende eest suurt raha. Isegi Stalini ajal sai ajakirju smuugeldada. 1950-te algul oli siiski ainult üksikuid ajakirju. Hiljem hakkas moevärk õitsema ja pärastpoole hakati isegi Moemajja välismaa- ajakirju tellima. Peab ütlema, et Vabariigi ajal olid naised väga moodsad. Aga nõukogude ajal tekkis moeuudistega ajanihe." Vaadeldes "Moealbumi" 1952
annaabi.ee 
