ajalookirjanduse buum, mis peegeldas just üldisemat kultuurilist nõudlust "tõe" või eheduse järele. Muidugi ei ole ka see midagi uut, nt T. Capote "Külmavereliselt" (1966), kuid see teadlik esteetika ümbermõtestamise vajadusest sündinud suundumus. Järjest rohkem kirjanikke "murrab suuremaid ja suuremaid tükke "reaalsusest" oma tööde ülesehitamiseks" (David Shields, Reality Hunger: A Manifesto, 2010). Shields toob selle näitlikustamiseks suure hulga tunnuseid: teadlik antikunsti võtete kasutus sh "toores", tsenseerimata, toimetamata, amatöörlik suhe teosesse, juhuslikkus, avatus, refleksiivsus. Lühidalt öeldes audentsus, ehedus esteetilise juhtmõttena. Kuid selle kaudu saab küsida ka seda, kuidas uues kultuurisituatsioonis "reaalsus" muutub fiktsiooniks. Kuidas reaalsust struktureeritakse, jutustatakse (reality-showd, teleuudised, meedia laiemalt). Näiteks saksa päritolu inglismaal elanud W. G. Sebaldi looming, kes oma keerulistes mälu ja
kõik ruumilised ja ajalised liikumised näivad olevat peatunud. Dadism- Šveitsis, 1916.aastal Zürichis tekkinud liikumine. Dada ei ole traditsioonilises mõttes kunstistiil. Purustada seni valitsenud traditsioonid, seadused, kõigi väljakujunenud normide hülgamine. Poliitiline aktiivsus oli suunatud lääneliku sõja põhjustanud tsivilisatsiooni vastu. Nonsess- tekstid ja aktsioonide, piltide, objektide ja kollaažidega viljelesid antikunsti, nihilistlik. Lahtiütlemine kunsti ülevuse mõistest. Manifesteeriti kõikide väärtuste devalveerumist, ka hävitamine kuulutati kunstiks. Nõuti kunstniku täielikku vabadust, spontaansust, publiku ründamist, tähtsustati juhuse osa. Ready- made -ese, mis muutmata kujul, ent oma algsest keskkonnast lahutatuna nimetati ümber kunstiteoseks, signeeriti. Kunstnik vallandas diskussiooni kunsti mõiste üle üldse. Industriaalselt toodetud tarbeese, mida nimetatakse kunstiks. Merz
progressi joont tänu Juri Gagarinile ja kosmoses käimisele. < P. A. Krivonogov „Võit“ (Reichstagi vallutamine). 1948 V. K. Dmitrievski > „Denj Pobedõ“ 1982 Modernistliku tõsimeelse ja „püha“ kunstipildi kõrget enesehinnangut hakkas lammutama kunst, mille relvaks oli nali ja paroodia. Esimene oluline nalja-kunstnik, Marcel Duchamp, kuulutas, et ta loob kunsti kui antikunsti ning tõstis 20. sajandi ikooni kui „püha“ staatusesse pissuaari. Duchampile järgnesid 1960ndatel popkunstnikud, kes parodeerisid Greenbergi negatiivset tõlgendust kitšist ja tegid kunsti, mis oli ärritavalt kommerts. 1970ndatel järgnesid arhitektid, projekteerides arhitektuurilisi paroodiaid (Philip Johnsoni AT&T pilvelõhkuja New Yorgis, mille fassaad meenutab vanaema riidekappi, 1984), kontseptualistid jt. 1980ndatel murdsid postmodernistlikud mängureeglid läbi juba laial rindel
annaabi.ee 
