arvesta rahva huvidega. Seoses sellise pillava välispoliitilise suunaga, on Ameerika väliskulutused pidevalt kasvanud, see on omakorda tekitanud palju pahameelt ameeriklastes, kuna nende raha eest rajatakse demokraatiat riigis, mis nende tegemisi ei sega ega ohusta USA iseseisvust. Külm sõda ei kujundanud mitte ainult USA välispoliitikat, vaid avaldas tugevat mõju ka sisepoliitikale. Sündmused välimaal ja spionaažiskandaalid aitasid kaasa antikommunistliku hüsteeria tekkele. Paljud Ameerika poliitikud kasutasid „kommunismirelva“ oma oponentide vastu, süüdistades neid NL eest luuramises ja USA salajase info jagamises venelastele. Tegelikke süüdistusi mida suudeti ka tõestada oli vähe. Seda kasutati Ameerika sisepoliitika räpasteks mängudeks. Külm sõda tõi kaasa ka Ameerika suure majanduse kasvu, millega USA kindlustas oma positsiooni maailma rikkaima maana. Majandusbuumi põhjuseks oli autotööstuse järsk
augustil 1944, kui saksa snaiperid olid veel positsioonidel majade katustel. Liitlastel ei jäänud muud üle, kui tunnustada de Gaulle'i administratsiooni Prantsusmaa ajutise valitsusena, kuid talle ei antud ametlikult õigust osaleda Jalta ja Potsdami konverentsil. Ta ei olnud kutsutud ka Teherani konverentsile. De Gaulle läks jaanuaris 1946 protestiks Neljanda Vabariigi põhiseaduse vastu erru. 1947. aasta aprillis asutas antikommunistliku orientatsiooniga paremradikaalse partei Prantsuse Rahva Ühendus (Rassemblement du Peuple Français, RPF). Vaatamata valimistel saavutatud edule, saatis ta selle partei 1953. aastal laiali ja jäi poliitiliseks vaatlejaks. 1958. aasta kevadel alanud parlamentaarne kaos ning Alzeeria parempoolsete ekstremistide pealetung sundisid Rahvusassamblee presidenti René Coty'd tegema kindral de Gaulle'ile ettepaneku moodustada valitsus ning lahendada Alzeeria kriis. De Gaulle naasis võimule
Aafrika maade Bandungi konverentsi kokkukutsumisel, mis oli esimeseks katseks alustada koostööd arengumaade vahel "vastastikuste huvide ja rahvusliku suveräänsuse respekteerimise alusel". Konverents, millel osales 23 Aasia ja kuus Aafrika riiki, toimus 18.- 24. aprillini 1955. aastal. J. Nehru esines konverentsi poliitilises komitees pika kõnega, milles ta puudutas nii globaalseid, arengumaade kui ka India probleeme. Rõhutanud, et ta ei nõustu ei kommunistliku ega antikommunistliku õpetusega, "sest need mõlemad põhinevad valedel printsiipidel" ja et ta ei aktsepteeri kommunistlikku ideoloogiat, ütles ta samas end respekteerivat suurriike, kuna nad pole suured mitte ainult sõjaliselt võimsuselt, vaid ka arengutasemelt, tsivilisatsioonilt ja kultuurilt. Ta hoiatas aga nende suurusest tulenevate valede standardite ja järelduste eest. J. Nehru rõhutas, et India kaitsejõudu ei tohi alahinnata.
annaabi.ee 
