Kutseliste mängumeeste kõrvale tekivad linnakirjanduse viljelejatena käsitöölised, sellid ja lihtsad kodanikud. Ettekandeis hakkab suuremat rolli mängima jutustamine, mistõttu pinda võidab proosa. Linnakirjanduses kujunevad silmapaistvateks zanriteks romaan ja värssnovell. Omapäraselt areneb linnakirjanduses välja ladinakeelne luule, mille näiteid tuntakse juba 12. sajandist. Selle loojateks on peamiselt vagandid. Luule on teravalt satiiriline ja häälestuselt antiklerikaalne. Ülistatakse viina, armastust, ulaelu. Kirik asus rändavate kleerikute luuleharrastusi ohjeldama, seetõttu hääbub vagandide luule 14. sajandil. Populaarseks linnakirjanduse zanriks kujunes draama. Mõningaid pärandeid sai keskaegne draama antiigist. Alles 14. sajandil, kui ilmalik kultuur kiriku eestkostmise alt enam vabaneb, tekib komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300
langeda. Üheks EKP ateismi eesmärgiks võib aga endiselt pidada olukorra destabiliseerimist ja kohaliku “viienda kolonni” loomist peatselt puhkeva revolutsiooni tarvis. Ateism toimis siin taas vahendina, mille abil masse kodanliku mõju alt vabastada - maailmarevolutsiooni “koordineeriv” organ Komintern töötas välja lähemad soovitused ja juhised kommunistlikele parteidele ateistliku liikumise korraldamiseks kodanlikes riikides. Antiklerikaalne propaganda ja “klassiolemuse paljastamine” päädis 1924. aasta 1. detsembril just Kominterni mahitusel toimunud fiaskoga. Ehkki sellele sündmusele järgnes EKP keelustamine ja põranda alla minek, ei vaibunud Kominterni huvi ateismi vastu. Näiteks eestikeelne brošüür “Kuidas usuvastast tööd teha” (1927) on trükitud just Kominterni poolt NSVL Rahvaste Keskkirjastuses kirjastuses. Vastavalt V. I. Lenini poolt antud juhenditele otsis kahekümnendate aastate lõpus
küll sinna aga nad tõrjuti välja. Absolutism oli Louis XIV aja pärl. Segama hakkab seda revolutsiooni pärand, kus absolutismi pärand ja kirikupositsioon vaidlustatakse. Hakkab kõrvuti eksisteerima kaks Prantsusmaad (19. Ja 20.saj). on selge et Prantsusmaal on lõhe. I: Demokraatlik Prantsusmaa: austas Suure Prantsuse Revolutsiooni ,,vabaduse, võrdsuse ja vendluse" ideaale ning suhtus kriitiliselt katoliku kirikusse. Revolutsiooniline ja anarhistlik, uuendusmeelne, liberaalne ja antiklerikaalne ning urbaanne. Demokraatlik Prantsusmaa saab toetajaid just linnadest. Haritlaskonnas: humaansus, kultuuriradikalism (Zola), eksperimentaalsus (impressionism). Zola pöörab tähelepanu nt juutide õigustele. Vasakpoolsed: 20.saj on Prantsusmaal olnud väga tugev kommunistlik partei. Vasakpoolsetele on tüüpiline solidaarne ja humaanne hoiak. II: Konservatiivne Prantsusmaa (absolutismi pärand): oli väga tsentraliseeritud.
süüdistas endiselt ateismis. Oli pikka kasvu, mängis mingit keelpilli (tsello-laadset), tavatses käia jahil, mängis tennist kuni 75- aastaseni, kopsude tuulutamist pidas väga tähtsaks sulges uksed, läks voodi ja laulis täiest kõrist... tõlkis muu hulgas ka Thukydidest, võimalik, et oli vahepeal ka Francis Baconi (1561-1626) sekretär. Elas 90 aastaseks. Oli Hobbes kristlane või ateist? Tugevalt antiklerikaalne, tundis põlgust jutluste suhtes, samas armulaua saamiseks ettenähtud ajal ja riituse (anglikaani) kohaselt, võis ette võtta pika reisi. Tema kosmoloogia ja poliitiline teooria ei oma usulisi, vaid sekulaarseid eeldusi, kuid ta näeb kõvasti vaeva, et leida neile toetust pühakirjast. 80ndates eluaastates tõlkis Iliase ja Odüsseia väidetavalt selleks, et tema kriitikud rakendasid oma rumalust nendele teostele, mitte tema olulisematele teostele.
annaabi.ee 
