ja laule, mille sõnu me kõik kasvõi une pealt teame. Siit selgubki tõde, et tänapäeva suurimaks kangelaseks on tegelikult meedia, kes meile igapäevaselt uusi kangelasi loob ning sama lihtsalt palju saavutanud inimesi meie silmis põrmustab. Praeguses ühiskonnas on väga lihtne oma tegudega silma jääda ning saavutada kangelasestaatus, kuid tõeliseks katsumuseks kujuneb hoopiski tähesäras püsima jäämine. Iga väiksemagi vale sammu korral võib üsna lihtsalt langeda antikangelase staatusesse, kuna negatiivsed teod jäävad tihti rahva mällu paremini kui positiivsed. Seega näemegi tänapäeva kangelasi alles saja aasta pärast ning nii kaua oleks mõislik pidada kangelasteks inimesi, kes on oma suurte tegudega jälje juba ajalukku jätnud. Tänan Teid kuulamast.
Cervantes kirjutas raamatule ka teise osa, mis ilmus 1615. aastal. 1613 ilmus novellikogu "Õpetlikud novellid", peale mida hakati teda Hispaanias parimaks novellistiks pidama. Tema tuntuim poeem on "Teekond Parnassile". Elu lõpus elas Cervantes Madridis ning suri 23. aprill 1616 (samal päeval suri ka Shakespeare). Rüütliromaanide elukauge tõeluse oli pea peale pööranud juba pikareskne romaan. Rüütli (kangelase) "kõrge" seiklus madaldati ühiskonna heidiku (antikangelase) maa ja mullalähedaseks seikluseks. Siingi oli aimata rüütliromaanide paroodiat. Kuid Cervantese mõte ulatus sellest kaugemale. Ta muutis paroodia uueks võimsaks sünteesiks, kus ei mõtestunud ümber mitte ainult rüütliromaan, vaid ka pikareskne romaan ise. Rüütliromaanid inspireerisid Cervantest tegema oma romaani kangelaseks don Quijote, vaesunud hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda
mõttetu eneseanalüüsi ning süümepiinades vaevlemise küüsist. Vetemaa väikeste romaanide probleemistik keerleb suurelt osalt heitliku, nõrga ja enesekaemusega tegeleva inimese ümber, kes otsekui esindab ühiskondlikke kataklüsme läbiteinud põlvkonna eetilisi kõhklusi ja otsinguid ning on ristiriius nii iseenda kui ühiskonnaga. Selliste tegelaste kaudu annabki autor põhiliselt ajastu ja olude kriitika. Tegelaste käitumise kõlbelised tagamaad avanevad tema enda, s. o. antikangelase vaatepunkti kaudu tihendatud, kontsentreeritud eetilisfilosoofilises lühiromaanis. Vormiliselt realiseerub see minategelase reflekteeriva sisemonoloogina, mis seostub tänapäeva kirjanduses üsna ulatuslikult valitsevate subjektiivsete tendentsidega. Minavormi valdav käsutamine võib seejuures problemaatiliseks muuta autori ja tegelaspositsiooni eristamise, kutsuda esile autori ja tegelase seisukohtade identifitseerimise. Kui autoril
õnnistatakse Roomas ning võimalikuks saab ka tema abielu Persilesega, sest õnnetu kokkujuhtumisena tolle vend sureb. 15 "Don Quijote" Rüütliromaanide elukauge tõeluse oli pea peale pööranud juba pikareskne romaan. Rüütli (kangelase) "kõrge" seiklus madaldati ühiskonna heidiku (antikangelase) maa ja mullalähedaseks seikluseks. Siingi oli aimata rüütliromaanide paroodiat. Kuid Cervantese mõte ulatus sellest kaugemale. Ta muutis paroodia uueks võimsaks sünteesiks, kus ei mõtestunud ümber mitte ainult rüütliromaan, vaid ka pikareskne romaan ise. Rüütliromaanid inspireerisid Cervantest tegema oma romaani kangelaseks don Quijote, vaesunud hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne
annaabi.ee 
