Mahtra sõda" tänapäevase ajaloolise paradigma võtmes. Nõnda on siinkirjutaja ka teravalt kriitiline nõukogudeliku ajalookirjutuse ning selle elementide suhtes, mis kahetsusväärsel kombel käsitletavas uurimuses väljenduvad. Vaadeldes Kahki uurimuse allikalist baasi ning teoses kasutatud (teadus)kirjandust, peab tõdema, et ka Kahk näeb, iseloomulikult nõukogude ajalookirjandusele, klassivõitluse teooriat kui peamist liikumapanevat jõudu agraarreformide läbiviimisel talupoegade antifeodaalse võitluse elik rahutuste kaudu. Nõnda on Kahk ka teoses selgesõnaliselt väljendanud, et baltisaksa uurijate, kirjutajate töid 1858. aasta talurahvarahutuste kohta ei maksa pea millekski pidada. Viimaste eesmärk on olnud vaid õigustada ning seletada oma feodalistliku, orjastavat tegumoodi. Küll aga kasutab Kahk vabalt ning ehk ka pisut kergekäeliselt just Eduard Vilde kirjutusi talurahvarahutuste kohta, mis oma kirjandusliku olemuse poolest pole ehk parim materjal
Klassivõitlust vaja sotsialismiks ja võrdluseks. Sotsialism, millel poliitiline aspektis eri varjundid. Kuidas poliitikud nägid sotsialismi taotlemise teid. Sotsiaaldemokraatia 19. sajandi lõpul jõudis Venemaale ja Riiga, Tartu Ülikooli kaudu (üliõpilased) ja Tallinnas eliidi ja tööliskonna hulgas (Saksa-Austria variant, mis reformistlik, muudatused reformide teel). Andres Saal (1861-1931) kooliõpetaja ja fotograaf, populaarteaduslike jutustuste autor, kelle teosed olid antifeodaalse suunitlusega. Hollandi kolooniates (Jaaval) kartograaf. Klaas kirjutanud Saali kartograafi perioodist. Klaas õpetas Aafrika aineid, sellepärast oli Olav Klaas huvitunud Saali elukäigust. Ajalooteosed eesti talurahva olukorrast, oma tõlgendus sellele (antifeodaalne) ,,Päris ja prii. Eesti rahva pärisorjuse ajalugu" I ja II 1891-1893 ilmusid. I osas pärisorjuse kujunemine, rahva rõhumisest, pärisorjuse kadumisest. II osas kuidas talurahva elu kujunes peale pärisorjust
keskel üa teravneva võtluse päisorjuse igandite vastu; toimus rõutud eesti rahva kujunemine rahvuseks ja sai alguse rahvuslik liikumine. Tekkis eesti kirjandus ja ajakirjandus, hakkas arenema rahvuslik kultuur. Oma progressiivses, demokraatlikus osas oli see kõge tihedamalt seotud talu-rahvahulkade võtlusega balti-saksa mõsnikkonna ja kiriku kui rõumise-ideoloogia peamise kandja vastu. Erilise jõ sai antifeodaalse sisuga rahvuslik liikumine 1860.--880. aastail, haarates rahva kõge laiemaid hulki. Eesti kirjanduse esimesed silmapaistvaimad teosed kasvasid vahetult väja selle liikumise huvidest ja avaldasid sellele omakorda väa suurt mõu. Bornhöe süniaastal 1862 oli ilmunud «Kalevipoja» esimene rahvaväjaanne, mis esmakordselt rä akis rahvale muistsest priiusest ja kangelaslikust võtlusest orjastajate-penirü utlite vastu. 1870. a. avaldas C, R.
annaabi.ee 
