Erinevalt platonismist ei ole A-e eesmärk jõuda mitte ebaisikulise, vaid isikulise Jumalani. Ontoloogiline jumalatõestus ja selle kriitika. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti
omadusi nagu näiteks kuju ja suurus. ONTOLOOGILINE ARGUMENT JA SELLE KRIITIKA. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning
Ontoloogiline argument ja selle kriitika. 8 Ontoloogiline jumalatõestus ja selle kriitika. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele. Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti
olemise põhjuseni. Õige usaldus olemise vastu võimaldab kohtumist tõega. PIERRE ABELARD (1079-1142): konseptualist (kaldub nomenalismi). Suurepärane väitleja, loengupidaja. Kohitsetakse vahepeal ära. Põhiline teos: "Sic et non" ("Ja ja ei") - rida Piibli ja kirikuisade vastukäivaid laused. Sõelub neid, kuid jääbki sellisele ei/ja positsioonile, tõde välja ei ütle. Satisfikatsiooniõpetus - õigeksmõistmisõpetus, juriidilise aspektiga variant (Anselmil). Jumal lasi oma pojal surra, et tekitada süümepiinu ja kaastunnet, et me aru saaks, kus oleme (Abelardi variant). "Tunne iseennast" - eetikat käsitlev. Väline tegu kui selline on moraalselt indiferentne. Kõik sõltub motiivist (Aristoteles rääkis motiividest). Motiiv ilmneb inimese sisemises aktis, millega ta teatud püüdlusi jaatab või eitab. Kalduvused kui sellised pole head/kurjad, alles kõlvatu jaatamise sisemine akt on patt
annaabi.ee 
