Verdi kõrval sai teenitult suure menu osaliseks Georg Otsa kehastatud lavakujud Mozarti ooperites. Oma hääle- ja näitlejaomaduste ning intellektiga oli Ots ideaalne Mozarti-laulja. Kui Verdi puhul võime öelda, et ooperikangelase kuju avaneb eelkõige soolonumbrites, siis Mozarti ooperites on karakterite kujundamisel samaväärne rõhk asetatud ansamblistseenidele. Suure loomingulisuse tundlikkusegs suhtus Georgmitte ainult aariatesse ja duettidesses, vaid ka kõikidesse ansamblitesse ja retsitatiividesse. Suurepärase ansamblistina leidis ta suhtlemises partneritega ootamatuid ja uusi nüansse, mis iga etenduse kordumatu imena publiku mällu jätsid. Hiigelosaks kujunes 1952. aasta Don Juan, kes võlus oma temperamendi, sarmi ning muusikalise ja lavalise väljendusvabadusega. Georg Otsa näitleja talent nin hääle rikkalik tämbrigamma tegid ''Figaro pulma'' 1958. aasta lavastuse nimikangelasest huumorimeelse, targa ja tugeva isiksuse. Looduslapselikult
1972. aastal kutsuti ta eesti estraadi esindusansamblisse Laine. Sellega algasid kontsertresisid ja ka solistitee, kuna Laine neiude riiete vahetamise ajal tuli ka trummimehel vahepeale laulda. Mõne aasta pärast vahetaski ta trummipulgad lauljaameti vastu. Ta hakkas laulma ansamblites ning populaarne repertuaar ja arvukad esinemised tegidki tast peagi kodupubliku soosiku. Seitsmekümnendate aastate lõpul ja kaheksakümnendate alguses laulis ta ansamblis Fix, lühemat aega kuulus ta ka ansamblitesse Maraton, Apelsin ja TPI. Nagu teisedki tuntub solistid on ka tema laulnud Kustas Kikerpuu ansamblites ja Eesti Raadio estraadiorkestri solistina. 1986ndal aastal lõpetas Pihlap Tallinna Muusikakooli estraadiosakonna laulmise erialal ja samal astus ta ka konservatooriumi lauluklassi. Tal oli laulukunstis sees oma joon- toredasti esitas ta kantrilaule, interpreteeris meisterlikult lüürilist ja dramaatilist- nii vanemat kui uuemat- levirepertuaari. Vokaaltehnika erilisemad
Laialt levis uus pill akordion, tuntuks said havai kitarr ja bandžo – kõik need lülitati külakapellidesse. Uute tantsude (tango, foks) levikuga laienes tunduvalt ka külakapellide repertuaar (Tõnurist 1996: 82). Kuna selleks ajaks oli tekkinud arvukalt puhkpilliorkestreid, kasutati küla- kapellides tihtilugu sealt pärit pille (trompet, klarnet, trumm), millest tulenevalt kujunes nende kapellide koosseis üsna kirjuks. Tõnurist kirjutab: “Külapillimeeste ansamblitesse ehk küla- kapellidesse ühendati kõik olemasolevad muusikariistad ja esialgu võib näida, et mingisugust süsteemi polnudki” (Tõnurist 1996: 72). Tegelikult ei olnud asi nii lihtne. Külakapelli üles- anne oli eelkõige tantsumuusika tegemine pulmades, küla pidudel, talgutel. Seega teenindas külakapell suhteliselt kitsast ringkonda: oma küla, harvem mitut küla või valda. Nagu Tõnu- rist samas rõhutab, oli eelmise sajandi algul juba märgata selget musitseerimisvormide jagu-
annaabi.ee 
