juhendamisel. J. Rand Sirp on täiendanud end prof. Arbo Valdma, prof. Klaus Schilde ja prof. Hartmut Hölli meistriklassides. 1994. a. saavutas ta diplomi rahvusvahelisel pianistide konkursil Kil´is. 2003. a. omistati talle Rahvusvahelise Richard Wagneri Ühingu stipendium. Alates 1996. a. töötab J. Rand Sirp teatris Vanemuine kontsertmeistrina ning Heino Elleri nim. Tartu Muusikakoolis pedagoogi ja kontsertmeistrina. J. Rand Sirp on aktiivselt tegev ka kammermuusikuna, ta on ansamblipartner mitmetele lauljatele ja instrumentalistidele. Pidev koostöö seob teda Heli Veskuse ning Annaliisa Pillakuga, millest on sündinud mitmed huvitavad vokaalkammermuusika kavad.
J. Rand Sirp on täiendanud end prof. Arbo Valdma, prof. Klaus Schilde ja prof. Hartmut Hölli meistriklassides. 1994. a. saavutas ta diplomi rahvusvahelisel pianistide konkursil Kil´is. 2003. a. omistati talle Rahvusvahelise Richard Wagneri Ühingu stipendium. Alates 1996. a. töötab J. Rand Sirp teatris Vanemuine kontsertmeistrina ning Heino Elleri nim. Tartu Muusikakoolis pedagoogi ja kontsertmeistrina. J. Rand Sirp on aktiivselt tegev ka kammermuusikuna, ta on ansamblipartner mitmetele lauljatele ja instrumentalistidele. Pidev koostöö seob teda Heli Veskuse ning Annaliisa Pillakuga, millest on sündinud mitmed huvitavad vokaalkammermuusika kavad. Kontsert algas J.Brahmsi mustlaslugudega, mis olid tempokad ja emotsionaalsed. Emostsioonide kohapealt ei hoidnud ennast tagasi nii metsosopran, kui ka pianist. Nad täitsid enda rolli uskumatult hästi kuna publikum oli väga lärmakas ja raske oli keskenduda. Häälel
Sostakovitsi Viiendale. Ma ei väsi kordamast oma hämmingut, mis johtub professor Peep Lassmanni kahestumisvõimest ennast ja oma aega jagada rektoriameti ja tippvormis kontsertpianisti vahel. Võrdlusmoment eesti kõrgkoolide rektorite vahel mul puudub, kuid et tegemist on kaasaja eesti tipp-pianistiga, seda tõestas Griegi Klaverikontserdi ettekanne Vanemuise kontserdimajas järjekordselt kõigist aspektidest hinnates. Toomas Vavilov on muusikuna elastne ansamblipartner ja seegi on ju hea dirigendi üks olulisematest näitajatest. Kõlaline tasakaal orkestri tutti'des oli ootamatult Griegis rohkem "puhkpilline" kui Sostakovitsi sümfoonia ettekandel, kuid seda peenetundelisem vahekorras solistiga saatematerjalis. Sostakovitsi Viienda ettekanne oli kindlasti sündmus nii orkestrile, dirigendile kui publikule. Vanemuise SOs näen suurt potentsiaali eesti muusikaelus, kui keelpillikoosseisuga, kus muusikute arv (9, 9, 6, 6, 4) peaks tegelikult olema pultide
annaabi.ee 
