[1][11] Joonis 8. Peeglitega optiline peidik[11] Rochesteri peidik: https://doi.org/10.1364/OE.22.029465 https://www.youtube.com/watch?v=vtKBzwKfP8E 55 8.7 Transformatsioonioptika Metamaterjalidest optiliste peidikute areng sai alguse 2006 a., kui J. Pendry pakkus oma artiklis[13] välja matemaatilise kirjelduse elektromagnetlainetega manipuleerimiseks mittehomogeenses anisotroopses keskkonnas. Ta nimetas uue valdkonna transformatsioonioptikaks. See on uuenduslik valdkond, mille eesmärgiks on disainida materjalistruktuure mingi iseäraliku valguse levimistee saavutamiseks. Kasutades transformatsioonioptikat, mis on avanud uue võimaluse elektromagnetlainete kontrollimiseks, saab murdumisnäitaja muutusega kujundada elektromagnetlainete levimist ruumis
mööda. Oluline eelis seisneb võimaluses reguleerida kraanide avamise ja struktuuri ja alandada pinnase tugevust. Roomedeformatsioon võib olla ajas elastsusteooria meetodite abil. Elastsusteooria võimaldab määrata sulgemise teel teimi erinevatel etappidel vee väljavoolu pinnasest. kustuva iseloomuga kui nihkepinge on väike võrreldes nihketugevusega. pinged ka kihilises ja anisotroopses pinnases, kuid avaldused kujunevad Kolmtelgsel survel on otseselt teada horisontaal- ja vertikaalpinged. Proovikeha Suurema nihkepinge korral võib roomedeformatsioon areneda püsiva kiirusega, keerukamateks. Pingete määramise usaldusväärsus sõltub sellest, purunemine toimub mingit kaldpinda mööda. Materjali tugevusparameetrite mis mingil hetkel läheb üle kiirenevaks ja lõppeb materjali purunemisega
ebaühtluse tõttu eksperimentaalselt raskesti leitavad. Ülesande praktiliseks lahendamiseks eeldatakse klassikalises pinnasemehaanikas lineaarset seost pingete ja deformatsioonide vahel. Enamasti eeldatakse ka, et pinnas on ühtlane ja isotroopne poolruum. Nendel tingimustel on võimalik leida pinnasemassiivis väliskoormuse mõjul tekkivad pinged elastsusteooria meetodite abil. Elastsusteooria võimaldab määrata pinged muidugi ka kihilises ja anisotroopses pinnases, kuid analüütilised avaldused kujunevad keerukamateks ning eksperimentaalselt määratavate elastsuskonstantide suureneb. Kuna iga konstandi katseline määramine on seotud paratamatult mõõtmisvigadega, siis kasvab keerukamate arvutusskeemide kasutamisel ka arvutuse tulemuse, see on pingete määramise viga. Eelöeldu kehtib ka juhul kui pingete leidmiseks kasutatakse kaasaegseid arvulisi meetodeid nagu lõplike elementide või ääreelementide meetodit
annaabi.ee 
