Leostunud gleimuld Niitmise ja intensiivse karjatamise tõttu kujunevad looduslikele leostunud gleimuldadele liigirikkad soostunud rohumaad. Rohurinne on lopsakas ja liigirikad (paljud sõnajala- ja tarnaliigid, angervaks, seaohakas, sookastik, kõrvenõges jt). [2] Leetjad ja gleistunud leetjad mullad looduslikel metsata leetjatel muldadel on kuivad pärisaru- või palurohumaad. Taimekooslusest suurima osakaaluga on hariliku kasteheina madala mustjuure, angerpisti-lubika, hariliku kasteheina punase aruheina ja maarjaheina kooslused. Metsaga katmata gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure hariliku härgheina, kahkja tarna madala mustjuure, tulika luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslustega. [2] Leostunud muld leostunud muldade looduslikud rohumaad on kas kuivad pärisaru- või sürjarohumaad või niisked pärisarurohumaad
Lähtekooslus on loometsad. Taimestikul on suvine puhkeperiood, sest õhuke pinnakate kuivab suvel läbi. Sügisest kevadeni enamasti liigniisked, kuna vesi imbub paelõhedesse aeglaselt. Jaotatakse kuivadeks ja niisketeks loorohumaadeks. Kuivadel loopealsetel on sagedamad kooslused nõmm- liivatee hariliku kukeharja loo-jõhvsambla, lamba-aruheina mägi-kasteheina kevadtarna, angerpisti mägiristiku, sirplutserni punase aruheina jt. Niisketel loopealsetel on tavalisemad lubika vesihalja tarna, põõsasmarana lubika, luht-kastevarre ja lubika kaljupuju kooslus. Sürjarohumaad "Süri" tähendab Kirde-Eesti rannikumurdes väikest küngast. Levinud väiksematel küngastel Pandiveres, Põhja-Eestis, harvem Kesk-Eestis. Tekkinud sürjametsade asemele. Põuakartlikel, lubjarikastel muldadel. Taimestikult kui ka ökoloogilistelt tingimustelt kõige lähedasemad
Selle lubjalembese taime varred on kas püstised või tõusvad, neljakandilised kuni 50 cm kõrgused. Lehed kitsaslineaalsed 3 cm pikad kuni 2 mm laiad, 4-6 kaupa männases. Õied on väikesed, valged 3-6 kaupa poolsarikates, hõredates tipmistes harkjalt harunenud õisikutes. Õitseb juunis ja juulis. Kuivades muutub taim mustjaks. Taime juured sisaldavad punakat värvainet. ANGERPIST - Nime Filipendula vulgaris - tõlkides saame niidil rippuv ( angerpisti peentel juurtel otsekui ripuvad muguljad juurepaksendid) ja tavaline. Sugukond roosõielised. Kasvukoht: taim kasvab lubjarikastel muldadel ja on kuni 80 cm kõrgune püsik. Vars peenesooneline, lehed koosnevad paljudest lehekesepaaridest, varrelehed väiksemad kui kodarikulehed. Õisik tipmine, paljuõieline, 3-10 cm pikk, üksik õis kuni 15 mm läbimõõdus, valge. Õitseb juunis ja juulis. Paljuneb seemnete ja muguljuurtega.
annaabi.ee 
