Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünis, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa saamas ja loomade paljunemise ajal ehk siis kuni hilissuveni jahti ei peetud, mida keelas ka hilisem seadus, sest nii tagati saagi pidev jätkusuutlikus. Vastupidiselt jahiseadusele püüti kalu kudemise ajal, sest kuskilt pidi liha hamba alla sama. Hea saagi korral ja halbade teede tõttu tarbisid rannarahvad oma saagi ise ja söötsid väikseid kalu
Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa saamas ja loomade paljunemise ajal ehk siis kuni hilissuveni jahti ei peetud, mida keelas ka hilisem seadus, sest nii tagati saagi pidev jätkusuutlikus. Vastupidiselt jahiseadusele püüti kalu kudemise ajal, sest kuskilt pidi liha hamba alla sama. Hea saagi korral ja halbade teede tõttu tarbisid rannarahvad oma saagi ise ja
Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa saamas ja loomade paljunemise ajal ehk siis kuni hilissuveni jahti ei peetud, mida keelas ka hilisem seadus, sest nii tagati saagi pidev jätkusuutlikus. Vastupidiselt jahiseadusele püüti kalu kudemise ajal, sest kuskilt pidi liha hamba alla sama. Hea saagi korral ja halbade teede tõttu
annaabi.ee 
