valida hoolikalt. Kui seda tehes siiski nö põrutaks, ei tohiks käega lüüa. Tuleb valust üle olla ja oma usk armastusse taastada. Ainult nii saab täisväärtuslik elu jätkuda. Kui rääkida omast kogemusest, siis mina olen armastades väga palju haiget saanud. Ma olen inimest väga usaldanud ja armastanud, aga sellest hoolimata on ta mulle oma käitumisega väga haiget teinud. Meie suhe kestis kolm aastat ja ta tegi selle aja jooksul mulle korduvalt haiget. Alguses ma andestasin talle ajapikku, aga kaua sa andestad, kui oma vigadest ei õpita. Iga inimene on erinev ja niisama erinevad on ka tema väärtushinnangud. Ma mõistan, et mitte keegi pole ideaalne, aga selline mühakas ka olla ei saa, et ei hooli teise inimese tunnetest. Teiste tunnetele ei tohi niimoodi korduvalt haiget teha ega südamel tallata. Armastus on küll imeline asi, aga sellega ei tohi mängida. Kui oled kellegagi oma armastust jaganud ja ta vastab sulle samaga, tuleb olla aus ja truu. Ei
Hiljuti aga sain ma teada midagi ootamatut: mu naine oli mind petnud. Mitte teise mehega vaid riivanud mu moraali, mu eetikat, mis on mulle ju esmatähtis. Teades kui väga ma vihkan valskust, suutis mu armastatud abikaasa võltsida oma isa allkirja ja sellega laenata raha ühelt suurelt petturilt, kes hakkas teda santazeerima ning minu maine läks ohtu. Õnneks tuli ühel osapoolel mõistus pähe ja santaaz lõppes, kuid mu naine läks peast segi. Ma andestasin talle tema tegelikult andestamatu pettuse ning millega tasub tema! Nora otsustas mu maha jätta ja minna elama iseseisvat elu, sest ta ei tahtnud, et mina temaga kui nukuga mängin. Ma pole iialgi ju midagi sellist teinud. Olen teda ainult armastanud ja tema eest hoolitsenud. Aga õnneks jättis ta mulle väikese killu lootust, et meie abielu võib kunagi taastada.
Helilaine Robert tahtis mind täna enda bändi kontserdil juba mitu korda tööle saata, kuid see ei tulnud tal mitte kuidagi välja. Seekord ma andestasin talle, see on siiski tema esimene avalik esinemine! Kuid kõik ei pidanud nii kaua, kui mina tööle saamist ootama, kuna Robert sai minu sõpradele hästi pihta ja viis neid tundmatusse rändama. Lõpuks, poole laulu pealt sai Robert õigele kitarrikeelele pihta ja mina, kõige kõrgem noot E, samuti tuntud kui Esimees alustasin oma teekonda 329,6 Hz heli sagedusega Roberti kitarrilt tundmatu kõrva poole.
nohutilkagi, kui olen tõesti südamepõhjas (mitte teeseldud) solvunud? Siiski tundub, et Luule Viilma filosoofia kehtib - ta on aidanud nii mõnelgi inimesel üle saada mitmetest haigustest. Tema põhiliseks väiteks oli, et inimene peab andestama, andestama oma haiguste põhjustele, andestame endale ja üldse kõigile ja kõigele. Võib-olla ei tulnud nohu, mis oleks pidanud olema karistus solvumise eest esmaspäeval minu kehasse sellepärast, et ma endale solvumise andestasin? Teiseks väiteks, mille tule alla võtan, on see, et liigne kehakaal tuleneb vihast (ehk liigsest vihast?). Mõni aeg tagasi, mil olin väga ametis omaenda poolt õigeks tunnistatud tee järgimisega, vaatasin inimesi ning muudkui vihastasin, muudkui solvusin ja muudkui vihkasin kõiki, kes olid minu silmis suurte pahedega üle kuhjatud. Viilma õpetuse järgi oleksin pidanud poole aastaga ligi poole oma kaalust juurde võtma (varem olin ma lihtsalt
koju, tuleb 12 tundi hiljem, pärast väidab, et ööbis sõbrannade juures. Viimasel ajal seda pole olnud, aga vahepeal oli. Siis üritasin ennast sundida rahulikuks jääma. Ja kõik muretsemise mõtted peast välja visata. Väga harvadel juhtudel see ka õnnestub, kuid mitte alati. Kui ta palus mul endale pärast 12-tunnist hilinemist järele tulla, helistas, siis mõtlesin, et see oli viimane kord. Aga kui see kordus, jälle siiski andestasin talle.» Kuidas sellest aru saad, et ta on sind petnud? «Tekivad igasugused telefonikõned poole öö ajal ja hommikuti; tema väidab, et helistab sõbranna, aga mitmeid kordi on jäänud vahele: sõbranna asemel helistab meesterahvas. Väidetavalt ta lihtsalt kasutab neid noormehi sõpruse ja seltskonna eesmärgil, mitte millekski 5 sõltlase analüüs muuks.»
» «Möödunud neljapäeval määrasite te kohtamise de WardesMle samas toas, eks ole?» «Mina -- ei! Seda ei olnud,» vastas mileedi nii kindla hääle ja nii külmaverelise näoga, et kui d'Artagnan poleks olnud selles nõnda kindel, oleks ta kahtlema löönud. «Ärge valetage, mu kaunis ingel,» ütles d'Artagnan naeratades, «see on asjatu.» «Kuidas nii? Rääkige ometi! Ma suren!» «Oo, rahustuge, teie ei ole minu suhtes süüdi, ma andestasin teile juba.» «Edasi, edasi!» «De Wardes ei või millegi üle kiidelda.» «Miks? Teie ise ütlesite mulle, et sõrmus...» «Sõrmus, mu arm, on minu käes. Neljapäevane krahv de Wardes ja tänane d'Artagnan on üks ja sama isik.» Ettevaatamatu nooruk ootas häbiga segatud üllatust, väikest tormi, mis oleks lõppenud pisaratega, kuid ta eksis rängalt ja ta eksitus ei kestnud kaua. Kahvatult ja hirmuäratavana tõusis mileedi, tõukas d'Artagnani tagasi võimsa
annaabi.ee 
