kõneleda. Wernicke piirkond- vasaku poolkera koores, mis on tsentraalvao suhtes tagapool, lähemal kuklasagarale. Tegemist on assotsiatsioonikorteksi piirkonnaga, mis saab impulsse esmastelt nägemis- ja kuulmispiirkondadelt nind mis osaleb nii kuuldava kui ka kirjaliku kõne mõistmises ja mõistetava kõne loomises. Kõne mitteverbaalsed komponendid Näoväljendused, zestid, kehaasend, inimese seisundi anatoomsed signaalid(punastamine, higistamine, kahvatamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate suhteline asetus ruumis jpm Kõne paraverbaalsed tunnused: I. Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused. 1. Tämber on heli võnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodav karakteristik. 2. Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest sisundist kõne ajal. 3. Kõne tempo
testi", "oot-oot", "ai-ai" jmt) Afaasia on osaline või täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneelundi puudest. Peamiselt on tegemist kõnekeskus(t)e anatoomilis-füsioloogilis(t)e kahjustus(t)ega. Eristatakse kõneproduktsiooni ja kõne mõistmise häireid. Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused Kõn mitteverbaalsed komponendid Näoväljendused, zestid, kehaasend, inimese seisundi anatoomsed signaalid(punastamine, higistamine, kahvatamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate suhteline asetus ruumis jpm. Kõne paraverbaalsed tunnused I. Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused. 1. Tämber on heli võnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodav karakteristik. 2. Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest sisundist kõne ajal. 3. Kõne tempo
testi”, “oot-oot”, “ai-ai” jmt) Afaasia on osaline või täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneelundi puudest. Peamiselt on tegemist kõnekeskus(t)e anatoomilis-füsioloogilis(t)e kahjustus(t)ega. Eristatakse kõneproduktsiooni ja kõne mõistmise häireid. Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused Kõn mitteverbaalsed komponendid Näoväljendused, žestid, kehaasend, inimese seisundi anatoomsed signaalid(punastamine, higistamine, kahvatamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate suhteline asetus ruumis jpm. Kõne paraverbaalsed tunnused I. Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused. 1. Tämber on heli võnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodav karakteristik. 2. Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest sisundist kõne ajal. 3. Kõne tempo
annaabi.ee 
