Ühiskonnas eksleva üksikisiku isolatsioon, lõhestunud mina igatsus integreerinud terviklikkuse järele need on mured, mida Hegeli järeltulijad temaga jagavad. Isiklike ja üldiste huvide konkurents, olevikulise hetke ja avarama ajaloolise narratiivi vahekord need probleemid on jäänud aktuaalseks kahesaja aasta jooksul läbi muutuvate aegade. Ent samas, kui Hegeli ,,filosoofia" tundub jätkuvalt kaasaegsena, on tema ,,religioosseid" seisukohti peetud kohatuks anakronismiks. Siiski on selline eristus ekslik. Oma uues valgustuslikus sissejuhatuses väidab Raymond Plant, et Hegeli teoloogilised uuringud tegelevad meid kõiki huvitavate teemadega. HEGELI TÄHTSUS Hegel on pöördelise tähtsusega figuur lääne filosoofia ajaloos ning tema loominguline pärand on äärmiselt laiaulatuslik. Sellest oli ja on tugevalt mõjutatud suur hulk ainevaldkondi: filosoofia enese põhiosad, poliitika ja sotsiaalteooria, esteetika,
Loomulik, et kultuurita ei saa olla ka selget, põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat. Milline saab olla vaimne ideoloogia, kui kultuuri mõiste on täidetud rahva ja ka haritlaskonna teadvuses tsivilisatsiooni mõiste sisuga? Meie endine n. ü. defensiivne rahvuslik ideoloogia, mis oli kujunenud eesti rahva kaitseks võõraste — balti saksluse, härraskiriku, venestumise, saksluse, kommunismi — vastu, olles saavutanud välisegi võidu, jäi iga aastaga tühjemaks, kahvatumaks, — anakronismiks. Vana trafareedi järgi korratakse aga ikka veel tänapäevani samu sõnu rahvuslusest, tehes nägu, nagu oleksid need kõigile endast mõistetavad, igas hinges rikkalikult konkreetselt sisustatud, jättes tähele panemata, et mitte üksi kuulajas- lugejas, vaid ka kõnelejas-kirjutajas pole vana- des vormides enam mingit selget sisu, ei enam vana ega veel uut. Eesti rahvas osutus kardetavaimas, hingelises vaakuumis, ilma ideoloogiata, ilma siduva, ühendava aateta, ilma tuleviku tähisteta
mittekristlikke ideoloogilisi asju sisaldav. Nt Tarantino filmides pole ka see vägivald seotud mittemingisuguste kangelaste või eriliste ideedega. Ka seal on see puhtalt esteetiline vägivald. Ja selle kujutamine peaks kaasa tooma ilma ideoloogiata esteetilist naudingut. See vägivald peaks olema ilus. Ühe ajastu hoiakud paigutatakse siin teise ajastusse ja selle kaudu teikitatakse selles aja määratluses segadus, võõritatakse seda aja määratlust. Sellist võtet nimetatakse anakronismiks. Nt ka Jaan Undusk näidendis ,,Gevedo" (???). Nendel juttudel eriti peenet ja originaalset süzeed ei olegi. Mõne lühema jtut puhul võiks rääkida üldse süzee puudumisest. Aga Õunapuu on väga tugev olukordade looja ja konstrueerida. Need olukorrad on väga jõulised, täpselt korrastatud. Selle jõulisuse toob esile just visuaalsus. Märgatavalt olulisem on siin sõnadega mingite piltide loomine. See on see kunstniku maailmatunnetus
Siit ka filosoofia traditsiooniline jaotus "joonia filosoofiaks" (Mileetose koolkond ja selle järglased) ning "itaalia filosoofiaks" (pythagoreism ja eleaadid). Kogu eelsokraatilist filosoofiat nimetatakse sageli ka eelklassitsistlikuks seda eeldusel, et klassikaline, st. teaduslik filosoofiline mõtlemine algab alles Sokratesega. Theophrastose süstemaatilist käsitlust, et varased kosmoloogid olid omavahel õpilaseõpetaja suhetes ja moodustasid filosoofia koolid koolkonnad on peetud anakronismiks. Mileetose koolkond Mileetoses sündis vanim kreeka kosmoloogiakoolkond, mis andis esimesena atsionaalsete meetoditega maailmas toimuvale spekulatiivseid seletusi. Koolkonna moodustavad Thales, Anaximandros ja Anaximenes kõik olid pärit Mileetosest. Vahel loetakse ka Herakleitos Mileetose koolkonnaga seotuks, ent sel juhul laiendatakse Mileetose koolkonna mõistet joonia filosoofiale laiemalt. Käibel on ka termin "joonia natuurfilosoofia", mis on aga eksitav, kui kr
annaabi.ee 
