poliitiliselt kui loodi poliitilist teatrit (Barker 1992: 25). Lähtudes variandist kirjutada teatriajalugu kui (tipp)lavastuste ajalugu ja pidades silmas skaalat traditsioon – avangard, tõdegem, et tipplavastustena on kultuurimälus reastunud enamasti uuenduslikkust kandvad teatrisündmused. Ent nende kõrval 6 eksisteerib alati traditsiooniline või nn. peavoolu teater, millega seoses ei saa eirata muu hulgas epigoonluse või anakronismi ilminguidki. Näiteks 1976. aastal figureerisid eesti teatrite mängukavas korraga kaks A. H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ lavatõlgendust, mis olid oma esteetikalt diametraalselt erinevad: Jaan Toominga polüfooniline, kõiki teatrivahendeid sünteesiv lavastus „Vanemuises” ja Ilmar Tammuri omamoodi ajast ja arust, naiivrealistlik tõlgendus Rakvere teatris (Neimar 1996: 4). Rahvusvahelises
kujude juures; näteks lastakse Ivo Schenkenberg hukkuda kahevõtluses Gabrieliga lahinguväjal, kuid tegelikult langes Schenkenberg vene väede käte ja hukati Pihkvas. XIV sajandi kohta vaevalt-usutavaid epikuurlikke eluharjumusi on omistatud sepp Villule. Jaanus on pandud lugema Messeenia sõade ajalugu ja rä akima Ateena hiilge-pävist Perikliese ajal, tegelikult oli aga antiikaeg tollal peaaegu täesti tundmatu. Olustiku kujutamisel langeb autor ilmsesse anakronismi näteks Puidu mõsa sisustuse kirjelduses. Mitte alati ei taba Bornhöe ka keskaja elukäitust ja eriti armastussuhteid nätab ta XIX sajandi romantismi valguses. Isegi noor mõsnik Herike anub kirglikult tema poolt rö ovitud taluneiu Maie vastuarmastust; tegelikult oli aga feodaalide jõker ja ohjeldamatu väivallatsemine rahva kallal üestõsu üeks oluliseks motiiviks. Neid ja teisi sellelaadseid kõvalekaldumisi peab kaasaegne lugeja jutustuste juures arvestama.
naisi, lapsi, kuningaid, piiskoppe, sandarmeid, küll põlvili, küll püsti, küll ratsa, kõigis kiriku löövi ja koori sambavahedes? Igatahes mitte aeg. Ja kes on vana gooti altari asemele, mis oli täis toredaid säilmekirste ja pühaduselaekaid, pannud selle raske marmorsarkofaagi inglipeade ja pilvedega, mis Val-de-Gräce'i või Invaliidide hoonest siia näib eksinud olevat? Kes on nii totralt selle kohmaka kivik anakronismi kiilunud Hercanduse meisterdatud karolingliku põranda kivitahvlite vahele? Kas polnud see Louis XIV, kes Louis XIII soovi täitis? Ja kes on pannud külmad valged ruudud aknaraamidesse, kus varem peaportaali roseti ja apsiidi teravkaarte mitmevärvilised klaasid meie isade imetlevaid silmi küt-kestasid? Ja mis ütleks kuueteistkümnenda sajandi koorilaulja selle kollase vaaba kohta, millega meie barbaritest ülempiiskopid oma katedraali üle on määrinud? Tal oleks meelde tulnud, et
annaabi.ee 
