kreisipealik (Kreishauptmann). Tema oli kindralkomando otsealluvuses ning sai juhtnöörid sealt. Kreisipealiku juures funktsioneeris veel ka nõukogu (Beirat), mille liikmed kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati. Kuipalju nõukogu maakonna valitsemisest osa võttis või osa võtta võis, see jäi täielikult kreisipealiku enese otsustada. Järgmiseks administratiivseks allüksuseks maakonnas nähti ette ametkond (Amtsbezirk), mille piirid langesid kokku kihelkonna piiridega. Ametkonna eesotsas seisis ametkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kes kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati ja kreisipealikule allus. Ametkonnad jagunesid jaoskondadeks (Ortsbezirk). Mõisad, senised vallad ja alevikud moodustasid üldiselt igaüks ise jaoskonna. Jaoskondi valitsesid sellekohased eestseisjad (Ortsvorsteher), need nimetati ametisse kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt ja
nõuandmisest. See oli tähtis, sest sakslased ei teadnud kohalike oludest. Halduskorraldus: Jagati administratiivseteks maakondadeks, Saaremaa moodustas eraldi oleva maakonna. Loodi 3 linnakreisi (Tallinn, Tartu ja Narva), eraldi haldusüksused, mis olid võrdsustatud maakondadega. Võimutäius kuulus kohalikule saksa sõjaväe juhile, kuid nad ei tegelenud sellega, nad määrasid ametisse linnapealiku. Halduspiirkonnad kattusid kiriku kihelkondadega. Veel üks haldusüksus "Amtsbezirk" ehk kihelkond, kelle eesotsas olid ringkonna järelvaataja ning see oli tavaliselt baltisaksa mõisnik. Kihelkonnad jagunesid valdadeks ehk "Ortsbezirk", eesseisja valitses valda üksinda. Okupatsioonivõimud ja Eesti iseseisvus: poliitilised piirangud, repressioonid, tsensuur, rahvusväeosade likvideerimine: Poliitilised piirangud: 1) Keelati ära kõik avalikud üritused ja suured rahva kogunemised. Nende korraldajaid ähvardati karistusega, 15 aastat sunnitööd.
Kõikide asutuste juures alustades 8.armee juhatusest kuni madalamani, kutsuti välja Nõukojad ehk Beirat-id. Nende liikmeteks kutsuti kohaliku tsiviilelanikkonna esindajad. Nendeks olid ennekõike baltisaksa aadlike esindajad. Madalamatel tasanditel kaasati ka teisi seisuseid. Mõngingatel puhkudel üritati kaasata ka eestlaseid, aga neid väga näha ei tahetud seal. Kohalike tsiviilide kätte jäi kaks kõige madalamat haldusastet. 1) haldusringkond (Amtsbezirk), selle piirid kattusid kirikukihelkondade piiridega. Taastati justkui üks haldusaste, mis oli ammu kaotanud oma tähenduse. Selle eesotsas seises haldusringkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kelles oli keegi kohaliku kihelkonna mõisnikest. Määrati ametisse Saksa sõjaväelaste käskkirjadega. 2) Eestlastele jäi kõige madalam aste – kohalik ringkond (Ortsbezirk)- mis vastab valdadele. Okupatsioonivõimud ja Eesti iseseisvus: poliitilised piirangud,
annaabi.ee 
