Keerukuse ja individualiseerituse astme järgi eristatakse vähemalt kolme tegelaskontseptsiooni: o Personifikatsioon - tegelane, kes isikustab mõnd abstraktset ideed, üldist nähtust vms. Nii näiteks esinesid keskaja moraliteedes Voorus, Karskus. o Tüüp - üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/või psühholoogiliste tunnuste kogumit Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral. o Karakter - individualiseeritud, sisemiselt järjepidev ja isikupäraste joontega tegelane. Karakteri loomuomadustest järgnevad tema kõlbelised valikud ja teod; karakter on mingeis piires ise oma saatuse looja. Karakter vajab mitmest küljest eksponeerimist
või psühholoogiliste tunnuste kogumit (Pfister 1977:244-245): üldine, grupiomane domineerib selgelt isikupärase üle. Tuleks vältida "tüübi" kasutamist negatiivse hinnanguna - kui tüüptegelase lihtsustatus ja skemaatilisus on taotluslikud, ei saa kirjanikku andevaesuses süüdistada. Draama ajaloo rikkalik tüübigalerii on tänapäevalgi tüüptegelaste loomise ammendamatu varamu. Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted (vt. Théâtre. Modes d'approche 1980:182). Teatriajaloolised tüübid (maskid) on näiteks antiikkomöödiast pärinev miles gloriosus (hooplev sõdur), commedia dell' arte Arlekiin ja Pierrot, klassitsistliku komöödia teener jne. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral (näiteks eesti sõjajärgse draama (A. Jakobson, J. Semper jt
moraalse palgega, hea reputsatsiooniga isikutena (eriti oluline naiste puhul) luua positiivne kujund endast. Enam-vähem vastas see kuvand ka tegelikkusele. Enamus näitlejaid olid reaalselt haritud. Improvisatsioon nõudis näitlejalt enesekindlust ja kokkusulamist tegelasega truudus, iga esitaja mängis eluaeg ühte ja sama rolli eluaeg üks ja sama mask. Näitlejad läksid haruharva ühest ampluaast teise. Põhiliselt vanuse pärast liiguti maskist maski noorest armastajast vanuri maski. Näidendite põhitüüpe ei olnud palju: 2 vanameest (pantalone ja doktor), 2 noort koomilist teenrit ehk zannit, kapten, kindlasti noored armastajad (amorosi), teenijanna. Varasemate stsenaariumite puhul neist piisas, hiljem see muutus natuke. Naljakad ja tõsised rollid. Noored armastajad alati tõsises rollis, teised koomilises rollis
annaabi.ee 
