Õhkvedrustuse ehitus ja tööpõhimõte Õhkvedrustust (pneumovedrustust) kasutatakse peamiselt veoautodel, bussidel ja haagistel. Õhkvedrustuse eripära seisneb selles, et vedrustuse elastse elemendina kasutatakse õhkpatja (pneumoelementi). Õhkpatjade asukohad veoautol on tagasillal. Pneumoelement koosneb amortisaatorist, juhtsüsteemi poolt avatavast magnetklapist, tugiplaadist , kummist õhkpadjast, kummipuhvrist ja õõnsast kolvist . Pneumovedrustuse puhul on võimalik, reguleerides süsteemis oleva rõhu reguleerimisega, muuta sõiduki vedrustuse asendit püsiva koormuse korral või hoida seda konstantsena muutuva koormuse puhul. Tänapäeval kasutatava elektrooniliselt reguleeritava vedrustuse asendiga süsteemi (ENRelektronische Niveauregelung). Õhkvedrustuse eelised ja puudused.
AMORTISAATORITE DIAGNOSTIKA 2.1. Visuaalne kontroll Rehvide seisukord: Rehvide Kahjustatud amortisaatoreid saab kindlaks paigutine kulumine võib tähendada, et amortisaator on kulunud. teha teatud silmaga nähtavate tunnuste järgi. Õlileke: Õlikadu amortisaatorist põhjustab puudulikku tööd ja summutuse nõrgenemist. KÕIK VEDRUSTUSE KOHTA Amortisaatori vedrualuse korrosioon: See põhjustab lõpuks vedrualuse
See suurendab masina maksimaalkiirust ja sõidustabiilsust (väheneb külglibise- 154 mise oht järsul pidurdamisel). 155 Tagavedrustus koosneb õõtshargist ja kahest keerd ved- rudega amortisaatorist. Hark õõtsub raami kanduritele kinnitatud liikumatul teljel kas määrdenipli kaudu määri- tavatel puksidel («Jawa», M?K-K)3, M2K-II3 jt.) või mitte- määritavatel kummipuksidel (K-175B, «Voshod» jt.), mis töötavad kummi elastsuse arvel. Õõtshargi tagumiste otste ja raami vahele on kinnitatud keerd vedrudega amortisaa- torid. Nende kinnituses käsutatakse samuti peamiselt kum- mipukse. Mootorrattal M2K-II «Sport» on tagavedrustuse jäikus