Loomulikult seda teos ka oli, ja rohkemgi. Kuid esialgu, jälgides lihtsat suhtlust (small-talki) ja tegelasi lihtsalt tegelastena, ei pakkunud see midagi peale lord Henry vaimukuste. Oma eksimust mõistsin Doriani metamorfoosi alguses. Tekkis suurem huvi lord Henry kui Doriani suhtes. Rikutus on pahatihti huvitavam kui süütu lapselikkus. Mulle meeldis see pahelisus, millega Harry tundis mõnu noormehe pea segiajamisest, see, kuidas ta sai tiivad, teades et Dorian teda ammulisui kuulab. Huvitavalt kumas kirjastiilist völja autori homoseksuaalsus, varemgi kui ma selles päris kindel olin. Seega on veidi raske piiritleda Harry ja Doriani tegelikku suhet. Ilmselt olid nad siiski eelkõige sõbrad, alles seejärel oli Harry Doriani vaimseks juhiks ja õpetajaks. Kaheldav on, kuivõrd kasulik see lord Henry mõju Dorianile tegelikult oli, kaldun arvama et Doriani hukkumine sai alguse just sealt, kus Basil ei suutnud nende kahe kohtumist vältida. On ammu
Tüdruku õnnetuseks oli ta aga lapsest peale olnud ratastoolis ning arstid polnud talle suuremat paranemislootust kunagi andnud, kuid tüdrukul oli kange iseloom ning ta oli kindel, et see ei ole veel kõik. Orbudekodus peeti teda rumalaks tüdrukuks, kes ei suuda endale reaalsust tunnistada. Igal ööl nägi Marlene unes, kuidas ta hõljus imekaunilt mööda tantsupõrandat justkui sulgkerge linnuke. Alati oli kohal ka juubeldav publik, mille iga liige Marlene õrnust ja graatsilisust ammulisui imetles. Ühel ööl, kui neiu taaskord enda unenäos tantsu vihtus, märkas ta publiku seas ühte erilist noormeest, kellelt ta enam pilku ära ei saanud. Tal oli tunne, et on noormeest varem kohanud. Ärgateski oli Marlenel sees soe tunne ning tema mõtetes keerles vaid see salapärane noormees. Terve päeva istus tüdruk unistavalt akna ääres ja mõtles noormehele. Orbudekodu hooldaja käskis tal unistamise asemel midagi asjalikku teha. Hooldaja suhtumine tegi tüdruku
Ültes, et see on niivõrd labane, kuna keha poosid sportides väga vulgaarsed ja labased, pole esteetikat. Sportides kaasõpilased togisid ja nügisid, kasutas oma ema oskust olla ja aristokratismi, et ära taluda. Kaasõpilased lohistasid mäekünkale, hakkas nutma, klobis ennast puhtaks, ültes, et jaa tõesti, siin avaneb imekaunis vaade. Skandaale on tema ümber kohe, tark on ka nagu vaarao. 1882 võtab ette reisi Ameerikasse, kus peab kunstiloenguid. Ameerika võttis teda ammulisui vastu, sest neil nagu ei ole oma kunsti, oma kirjandust, mis oleks sügavalt nende. Ja kõik tormavad, samal ajal on väga sensatsioonimaias, Wilde ei valmistanud pettumust. Loengud on täis tõelisi vaimukaid galanbuure ehk sõnamänge. Jõuab oma kunstiteoorias välja absurdini, tema ülteb niimodi, et kunst ei tulene elust, vaid elu jäljendab kunsti. Oma teooriat tõestab kirjanduse kaudu. Ülteb nii, et pessimismi mõtles välja
annaabi.ee 
