edasi allub nende sünni ja surma seaduspärasustele. Põllule antavas sõnnikus sisalduva kergesti omastatava lämmastiku efektiivsust vähendavad kaks põhilist lämmastikukadu, need on: · ammoniaagi lendumine ehk emissioon; · nitraatide väljakanne ehk väljauhtumine. Lämmastik kaob sõnnikust kergesti, lahustudes vees või lendudes gaasina atmosfääri. Sõnnikus esineb lämmastik nii mineraalsel kui ka orgaanilisel kujul . Lämmastiku esinemisel ammooniumina võib kaotsi minna õhku lenduva ammoniaagi gaasina. Mullas toimuva protsessi tulemusena saab ammooniumlämmastikust ammooniumnitraat, mille kaod tekivad nitraatide väljauhtumise ehk leostumise ja mullas toimuva lagunemise (denitrifikatsiooni) tulemusena mullas tekkinud gaasilise lämmastiku kaod aga lämmastikoksiidi ja gaasilise lämmastiku kujul. Lämmastikväetiste efektiivsus sõltub: o väetatava kultuuri bioloogilistest iseärasustest o ilmastikust
o nitrifikatsioon - (ammooniumioon → nitraatioon), aeroobne keskkond o denitrifikatsioon – denitrifitseerivate bakterite abil, tekib vaba lämmastik, anoksilises keskkonnas Fosfori ja lämmastiku kui tähtsamate toitainete eraldamine veest on kaasaegse reoveepuhastuse üks peaeesmärke. Fosfori põhiosa tuleb fekaalidest, edasi pesemisvahenditest, kalakasvatusest ja põllumajandusest. Lämmastikku eraldub vette väetistest ning ammooniumina. Fosfori eraldamiseks veest kasutatakse enim keemilist sadestust, kus sadestuskemikaalidega muudetakse fosforiühendid raskelt lahustuvateks. Võimalik on ka bioloogiline sidumine, kus tekitatakse vaheldumisi aeroobne ja anaeroobne keskkond ning fosfaadid kogunevad baktermassis, mis eemaldatakse mudaga. Lämmastiku kõrvaldamiseks kasutatakse bioloogilist meetodit, nitrifikatsiooni ja denitrifikatsiooni. Nitrifikatsioonil muudetakse aeroobses keskkonnas ammooniumioonid
Vist läheb kuidagi edasi mikroobsesse tsüklisse. Kui mikroobes tsüklis hakkab toimuma protsess, mida nim nitrifikatsiooniks (ammooniumiooni kaheastmeline oksüdeerimine) kõigepealt nitritiooniks, edasi nitraatiooniks. Sellega tegelevad nitrifitseerijad bakterid, kes seda keemilist protsessi energiaallikana kasutavad. Nitraat ja nitritioon on taimedele kättesaadavad, ülesvõtmiskiirused on aga erinevad. Taimed suudavad kõige kiiremini tarbida ammooniumina ja järgmisena nitraadina. Kui keskkonnas hapnikku piisavalt, siis nitraatiooni tarbivad ainult taimed. O2 vaesete tingimuste ehk anoksia puhul. Nitraatioon läheb käiku ja käivitub protsess denitrifikatsioon. Seda toimetavad mikroobid, keda nim denitrifitseerivad bakterid. !kui hapnikku süsteemis pole, siis nitraadid hakkavad toimuma keemiliselt kui oksüdeerijad, st nad hakkavad toimuma elektronide aktseptorina. Seda
Lämmastikväetised jaotatakse olenevalt sellest, millises vormis on väetises lämmastik: - 1. nitraatväetised – lämmastik esineb nitraadina (NO 3 ), nad on hästi lahustuvad, kiire toimega kuid ka kiiresti leostuvad. Kasutatakse peamiselt kasvuaegse väetisena. + 2. ammooniumväetised – lämmastik esineb ammooniumina (NH 4 ) või ammoniaagina (NH3). On kergesti omastatavad (on võimalik omastada pikema aja vältel). Väljauhtumine on väiksem, kuna seotakse mõningal määral mullaosakestega (savi). 3. ammooniumnitraatväetised – sisaldavad nii ammoonium- kui ka nitraatlämmastikku. Enam kasutatakse ammooniumnitraati. 4. amiidväetised – amiidväetistes esineb lämmastik amiidina (NH2). Muutuvad kergesti üle ammooniumühenditeks ja edasi nitraatideks. Enam leiab kasutamist karbamiid.
annaabi.ee 
