Kui varasem riigiõiguslik areng oli toimunud omamoodi autoritaarsuse suunas, siis nüüd võis märgata tagasiliikumist rahva suveräänsuse suunas. Riigivanem põhjendas seda seisukohta sellega, et kõik teised võimud on seadustega seotud, kõrgeim võim aga mitte, sest muidu ei saaks ta põhiseadust muuta. Samas ei saanud ka 1938 aasta põhiseadus kuigi kaua kehtida, sest juba 1940 aasta juunis läks võim Eesti üle NSVL poolt määratud ametikandjatele. Tulenevalt okupatsiooniperioodist ei ole 1940 - 1980 vastuvõetud riigiõiguslikke akte vajalik põhjalikumalt vaadelda. Olgu mainitud, et kuigi Eesti NSV-l oli küll kirjalik põhiseadus, mis muu hulgas garanteeris ulatuslikke põhiõigusi, siis reaalselt õiguslikku jõudu sellel dokumendil ei olnud. Eesti Vabariigis praegu kehtiv põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel 28 juuni 1992, seda on hilisemalt korduvalt muudetud.
teo toimepanemisel tegelikkusesse rakendada. See otsus annab impulsi riikliku karistusvõimu teostamiseks ja on seetõttu olemuselt initsiatiiviotsus. Vastavalt põhiseadusele tegelevad üksikjuhtumitega nii eksekutiiv- kui ka judikatiivvõim, seda aga siiski erinevatel viisidel: sel ajal kui judikatiivvõimu jaoks kehtib initsia- tiivikeeld, on eksekutiivvõimule, täpsemalt eksekutiivvõimu organisatsiooni kuuluvatele ametikandjatele, selline õigus ette nähtud.*34 Seega peab ka karistamise initsiatiiviotsuse vastuvõtmine üksikjuhtumil olema eksekutiivvõimu pädevuses. Sageli ollakse aga seisukohal, et kriminaalmenetluses ülalkirjeldatud põhimõte ei kehti, sest ministri õigus mõjutada initsiatiiviotsuseid (nt menetlusest keeldumist), seob kriminaalmenetluse lubamatult poliiti- kaga.*35 Sellise väitega eksitakse aga nn lüngavaba printsiibi vastu, sest „ministrivaba“ ala on alati ka
ilmalikku õigust. Kirjanduses andsid tooni suured entsüklopeedilised suurkommentaarid, millele lisandusid paljud väiksemad monograafiad, kus teaduslikult käsitleti aktuaalseid päevaprobleeme. Viimaste autoriteks olid sageli ametisolevad patriarhid ning piiskopid. Lisaks ilmusid mitmed kirikukohtute otsustekogud (Nomophylax, Chartophylax). Arvatakse, et 12. saj. kui peamiselt militaarse mentaliteediga perioodil jäeti õigusega tegelemine peamiselt kiriklikele ametikandjatele. 5. Nikaia keisririik Palaiologosed; 1204 - 1453 Antud perioodi mõjustas tugevalt 1204.a. katastroof, millest Bütsantsi kultuur enam ei toibunudki. Käsikirjalise õiguskirjanduse traditsioon jäi püsima, kuid uute tööde hulk vähenes, samuti halvenes tööde kvaliteet. Peamiselt ilmusid kompilatiivse iseloomuga teosed, mille autoriteks olid eelkõige kirikutegelased. Uue tegurina ilmnes väga tugev Lääne õiguse sissetung, (näit. Küprose assiisid)
annaabi.ee 
