reservuaari” ammendumist, mis tähistab ühe arenguetapi lõppu, mil kunst ise muutub kunstiaineseks ning kultuur tervikuna pöördub enesereflektsiooni ja enesetunnetuse poole. 5. Kümnendi teisel poolel peamiselt noortekunstis hakkas domineerima nn. teispoolsete võimaluste – mütoloogia, legendide, iseenese alateadvuse kasutamine. Tegemist ei olnud ainult postmodernismiga kaasas käiva alternatiivsuse ja kõikjale leviva ambivalentsusega, ka kohalik surutis ja suletus sundisid looma teisi maailmu selliste eksisteerivate kõrvale, millega oli ebameeldiv tegeleda. Iseloomulik oli ka see, et uued ideed ja rakenduslik innivatiivsus liikusid aladele, mida siiani „kõrge” kunstiga võrreldes teisejärguliseks on peetud. Parim näide selle kohta on jõuliselt esile tõusnud plakatikunst, mis terve kümnendi jooksul endale tähelepanu nõudis. Märkimisväärse koha leidis karikatuur, mis oma
saab suunata. Teatakse kuidas sekkuda. Lähtutakse ambivalentsusest. Siseminemotivatsioon. Terviseharjumuste muutmine Üldpõhimõtted: vastutus muutumise eest on kliendil strateegiad on toetavad eesmärgiks on tõsta kliendi sisemist motivatsiooni argumendid muutumise poolt peavad tulema kliendilt endalt. Eeldab tingimusteta aktsepteerimist. Ambivalentsus- vastolu, muutuste perioodis tegeletakse ambivalentsusega. Motiveeriv intervijuu, inimene ise teeb argumente muutuse poolt. Fookus ei ole mitte muutumisel, vaid motivatsioonil. Väljaspoolt tulevad mõjud mõjuvad pärssivalt, halvasti. Inimest veenda ei ole võimalik. Oluline on peegeldamine. Tuleb lasta inimesel sõnastada tema väärtused. Inimest panevad liigutama, tasu, või hirm millestki ilma jääda. Tuleb kliendis see ära tabada ning sellega teda motiveerida.
ja filos. tekstide vahel vahetegemise. Nietzschet on ilmselt lihtsam nii dekonstrueerida kui Kanti. Teadmise metafoori dekonstruktsioon. Mõtlemise ja teadmise dekonstruktsioon läbi teksti retoorika. Samuti veenmise ja sisendamise dekonstr. Demonstreerib filosoofia muutumist kirjanduseks. Kõigi väärtuste ümberhindamine lõhub hierarhiat, mille tulemuseks on kunsti ja kirjanduse esiletõstmine ja väärtustamine. De Man näitab kuidas retoorika kuulub kokku apooriate ja ambivalentsusega. Troobid pole kunagi tõesed ega valed, mõlemad üheaegselt De Man interpreteerib kirjanduse ja filosoofia vahekorda N töödes. Näitab filos. diskursuse dekonstruktsiooni. Kirjandus antud juhul dekonstrueerib filosoofia. 7. Derrida. Dekonstrueerimise põhimõisted, näited. D käsitleb luuleloomingule omaseid momente nagu kordus ja tähenduse hajumine, tehes seda Mallarme luule näitel. Polemiseerib J.A. Richardiga, kelle käsitlus on
annaabi.ee 
