aastate algusest, avaldades kirjanduslikes ajakirjades mitu poeemi ning 1936. aastal varasemat lüürikat koondava kogu "Tolm ja tuli". See paistis silma kunstilise küpsusega ja on tervikuna vaadates ülemlaul ilule ja tõearmastusele. Tee luuleilma aitas Betti Alveril leida hingesugulane ja hilisem abikaasa Heiti Talvik (1904-1947), kes oli "Arbujate" nime kandva luulesõpruskonna vaimne juht ja liider. Nõukogude võim võttis Alverilt kõik, jäi vaid kõige olulisem sisemise vabadus. Luuletaja sattus põlu alla, ta visati kirjanike liidust välja, tema loomingut ei avaldatud. Ometi leidis looja sisemist väge, et taas oma koht kirjandusloos kehtestada. Peale pikka vaikimist avaldas ta 1966 luulekogu "Tähetund", mis pälvis Juhan liivi nimelise luuleauhinna. Raskeletel aegadel tegutses Alver ka tõlkijana. Temalt ilmusid näiteks A. Puskini poeemide ja värssromaani ,,Jevgeni Onegini" eestindused, mida peetakse eesti
Puskinit. Selle töö jätkudes ilmusid poeemid 5 ,,Vaskratsanik" ja ,,Poltaava" (1948), Puskini ,,Luulevalmikus" (1949) on Betti tõlgitud enam kui pooled värsid. Betti ja eesti tõlkeluule suursaavutusi on värssromaani ,,Jevgei Onegin" eestindu, mis ilmus aastast 1956 peatükkide kaupa ,,Loomingus" ja 1964 eraldi raamatuna. Kõigist nimetatud teoste tõlgetest on välja antud kordustrükke. Aastail 1951-1955 nõudis Betti Alverilt palju energiat F.R. Kreutzwaldi saksakeelse kirjavahetuse tõlkimine Kirjandusmuuseumi väljaanneti tarvi. Ta on veel tõlkinud J. W. Goethe draama ,,Götz von Berlichingen", M. Gorki jutustused ,,Lapsepõlv" ja ,,Minu ülikoolid", N. Nekrassovi ja H.Heine luulet ning K.J. Petersoni saksakeelsed luuletused. 1962 avaldati ,,,,Loomingu" Raamatukogus" Betti Alveri poeemivalmik ,,Mõrane peegel". Betti Alver lüürikutalent elustus 1964.aastal, kui kirjanik oma luuletuste valikkogu
aastate algusest, avaldades kirjanduslikes ajakirjades mitu poeemi ning 1936. aastal varasemat lüürikat koondava kogu "Tolm ja tuli". See paistis silma kunstilise küpsusega ja on tervikuna vaadates ülemlaul ilule ja tõearmastusele. Tee luuleilma aitas Betti Alveril leida hingesugulane ja hilisem abikaasa Heiti Talvik (1904-1947), kes oli "Arbujate" nime kandva luulesõpruskonna vaimne juht ja liider. Nõukogude võim võttis Alverilt kõik, jäi vaid kõige olulisem sisemise vabadus. Luuletaja sattus põlu alla, ta visati kirjanike liidust välja, tema loomingut ei avaldatud. Ometi leidis looja sisemist väge, et taas oma koht kirjandusloos kehtestada. Peale pikka vaikimist avaldas ta 1966 luulekogu "Tähetund", mis pälvis Juhan liivi nimelise luuleauhinna. Raskeletel aegadel tegutses Alver ka tõlkijana. Temalt ilmusid näiteks A. Puskini poeemide ja värssromaani ,,Jevgeni Onegini" eestindused, mida peetakse eesti
underground/luule. Tekstid levivad käsikirjaliselt, veelgi sagedamini suuliselt luulelugemisel või rockkontsertidel.Sageli tekib otseside laulutekstidega, rockmuusika tekstiautoritest avaldavad debüütraamatuid Ott Arder ja Villu Kangur.Punklaulude tekstidest kujuneb välja punkluule (Tõnu Trubetsky, Merca jt). Luule kõrgtaset määrasid neil aastail aga paljuski just vanema põlvkonna autorid, näiteks viimased luulekogud Kersti Merilaasilt (,,Antud ja võetud"), Betti Alverilt (,,Korallid Emajões"). Eluhelbed Hambad katki Küll ma otsisin eluarvu, Hambad katki ja haridus väike, küll ma jagasin jagamatut- sõrmeküüne all sünnimaa muld, kuni taipasin tasahilju, silmad võtavad süüdlase läike, et sa leiad saatuse summa, küsid möödujailt suitsule tuld.
annaabi.ee 
