reliikvia--Kristuse või pühakute kehaliikmete, nende riiete või nendele kuulunud esemete oletatavad säilmed,mida hoitakse kirikuis ja kloostrites ja millele omistatakse imettegevat jõudu. krüpt--kiriku kooriruumi kelder reliikviate hoidmiseks ja kasutati ka matuseruumina. Krüptides hoiti vahel ka armulauaveini tagavarasid. Hilisemas kultuuris on kujunenud õudse hauakambri võrdkujuks. urikivi--altari algvorm suure lameda kivi näol, kuhu viidi ohvriande, säilis kristliku altarina mõnedes hästi arhailistes kirikutes. altar--algselt lauakujuline plaat ühel või neljal jalal, hiljem kastitaoline plokkaltar. Alates 13.sajandist lisandub liikuvate tiibadega altarikapp. Alates 16.sajandist arenevad võimsad sisseehitatud altarid. 19.sajandil said suured altarid ühe dominantse võimsa altarimaaliga üldiseks. plokkaltar--üks varaseid kristlikke altarivorme, kujutab endast seest õõnsat
võimendatud saavad. Sellisel tseremoonial ei ole midagi, mis võiks segada rituaali selle osa läbiviimist, kus esmatähtsad on viha ja väljavalitud ohvri sümboolne hävitamine. Teisest küljest oleks sobilik privaatselt läbi viia kaastunderituaali (võimalik pisarate häbenemine) ja seksirituaali (Võimalik piinlikkusetunne masturbeerimisel ja orgasmi saavutamisel). Rituaaliruumis pole kohta eneseteadvusele, välja arvatud juhul, kui sellel on mängitavas rollis oluline osa. Näiteks altarina teenival naisel tõstab häbitunne seksuaalset energiat. Isegi isiklikus rituaalis peaksid esialgu standardsed kutsed ja stsenaarium saama rakendatud enne intiimfaasidele mõtlemist ja tegutsemist. Rituaali formaalset osa võib läbi viia samas ruumis, kus toimub isiklik töötamine, kuid samas ka nii, et formaalne osa teostatakse ühes, isiklik teises kohas. Riituse algus ja lõpp peavad aga toimuma sümboolseid esemeid (altar, karikas jms) sisaldava rituaalkambri piirides.
kuna müüdi järgi lõid jumalad takti ,,kõikide kastanjettide emale". Leiutamisest peale on trumme kasutatud rituaalidel. Osa neist liigitati pühade esemete hulka, teised olid staatuse sümbolid ja kuningavõimu embleemid. Vana Mesopotaamias tehti trummikile püha härja nahast, aga 3. aastatuhandest eKr pärinev pitsat kujutab jumalanna Istarit seismas altari ees, mis näeb välja ümberpööratud liivakell-trummina. Trummi kasutamine altarina on kandunud edasi uuemasse aega, kui sõdurid kasutasid lahinguväljal ümberpööratud trummi vaimulike talituste keskpunktina. Vanad kraabitsad valmistati loomade luudest või ribilistest kõrvitsatest ja on jõudnud tänapäeva rahvapillidena nagu Venezuela guiro, tühi kõrvitsakoor sakilise pinnaga. Kraabitsaga seotud on ka käristid, mida kasutati keskajal pühal nädalal korraldatud usutseremooniatel. Käristiga seotud ürgsed hõimutavad taaselustusid 20
annaabi.ee 
