Kaalepiga ,kes rääkis talle Alliksaarest ja kohe talle ka tema loomingut tutvustas. Tegemist oli olnud väga korralikult tehtud lõppriimiliste värssidega Underi vaimus.See luule olevat niivõrd palju üle tolleaegsest ametlikust luulest,mida viljelesid näiteks Erni Hiir, Vladimir Beekman,et võis tunda kohe Alliksaarega vaimset kokkukuuluvust. Kui Alliksaar esitas talle luuletust „Kiigelaul“ ,mis oli väga modernistlik ja modernism oli Alliksaarele vägagi omapärane.Sõnademäng ja lüüriline varjundirohkus ,intellektuaalne iroonia - kõik iseloomustasid Alliksaare luulet.Alliteratsioonide ja assonantside rohke kasutamine lähendas seda luulet teisest küljest ka regivärsile. Alliksaar tegi tegi karmilt vahet piinlikult isikliku ja põnevalt isikupärase vahel. Lõpetuseks Teised peavad Alliksaart sürrealismi viljelejaks ,kuna ta oli olemuselt ja välimuselt seda tüüpi. Alliksaar ise pidas ennast eelkõige „naljameheks.“
probleemidega. Näiteks: sotsiaalne ummikolu, üha enam komplitseeruv ühiskond, institutsioonide eemaldumine inimesest süvendavad indiviidi üksindustunnet, aga ka meeleheitlikku vastupanu. (Parve) 2.1 Looming kronoloogiliselt Rummo alustab oma loomingulist tegevust 1950ndate lõpus. Alguses kasutab ta Jüri Palmiste pseudonüümi, mis oli sündinud mängus Artur Alliksaarega, kus Rummo, teeseldes Alliksaarde kiindunud ja teda matkivat Tallinna koolipoissi Palmistet, saatis Alliksaarele oma tekste lugeda ja parandada. 1959. aastast pärit ,,Nokturn" annab humoristlik-eneseiroonilise loomingulise tuleviku kujutise. Kolme aasta pärast ilmub juba Rummo esimene luulekogu, millele järgnevad kaheaastaste vahedega järgmised kaks kogu ja see ongi põhiosa Paul-Eerik Rummo lüürikast: 1962. aastal esikkogu "Ankruhiivaja" 1964. aastal "Tule ikka mu rõõmude juurde" 1966. aastal "Lumevalgus...lumepimedus" 1968
Ei teki teravad konflikte ja vastuolusid. Teistest erineb ,,Väikese linna kohvikumuusika" vallatum eksperimentaalne luule. Avakandistlik pool Rummost. Ankruhiivaja ajal kirjutas kahte moodi korraga üks oli see, mida Ankruhiivajas näeb ja teine oli segasem, eksperimentaalne luule, mida ei trükitud. Kasutas pseudonüümi Jüri Palmiste ja ,,Ankruhiivaja" luule liikusid rööbiti. Mitu kihti varjul, kuid üldises raamistuses saavad kokku. Alliksaarele oli Rummo autoriteet. ,,Luulet 19601967" (valikkogu, 1968) haakub ,,Lumevalguse..lumepimedusega". See on luulekogu soojem ja värvilisem pool. Rummos hakatakse noorelt Eesti luule päästja kehastajat ja superkangelast nägema, see ahistas. ,,Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972" (1989) muutis selleks ajaks oma luulelaadi. 1972.a valmis käisikiri, hakkas undergroundis ringlema. Korraldas luuleõhtuid, kus luges neid luuletusi ette
annaabi.ee 
