Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või organismi kestev vitamiinivaegus võib põhjustada näiteks hüpovitaminoosi ja avitaminoosi ning vitamiiniliigsus hüpervitaminoosi Vitamiinid on inimese ja paljude selgroogsete normaalseks toitumiseks, kasvuks, arenguks, paljunemiseks, metabolismiks, tervise säilitamiseks ja haiguslike seisundite ennetamiseks ja raviks hädavajalike mikrotoitainete rühm , mida elusorganismid, valdavas enamikus, eksogeensete allikateta ei sünteesi, või sünteesivad ebapiisavas koguses. Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus , või kestev vitamiinivaegus võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid nagu rahhiit , skorbuut, beriberi, ja pellagra jpt. või koguni surma. Vitamiinide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad eriliste omadustega, temperatuuritundlikud, väga erineva struktuuriga orgaanilised ained
Kasutati ca 42000 analüüsi tulemusi liikmesriikidest, enamus olid normi piires (Acceptable Daily Intake nitraatidel 3,7 mg/kg kehakaalu kohta päevas) – eeldus 400 g puu- ja köögivilja, segu, lisaks teised allikad, puuviljades vähem - kokkuvõttes saadi allapoole lubatud piirmäära Risk on neil kes köögiviljade rühmast söövad peamiselt salateid jt lehtköögvilju – päevane nitraatide kogus ületas lubatud piirmäära. 47 g rukolat päevas ilma teiste allikateta - ületatakse TULEMUS: EU – piirmäärasid salatitel ja spinatil alandati, rukola tarbimissagedus EU-s väike, ei oma terviseohtu LASTELE: Mitmekesisus!!! Kala ja dioksiinid 2004-2014 UK Food Standards Agency 2004, USA, Arh Hig Rada Toksikol 2007;58:367-374, Norwegian Scientific Commitee of Food Safety Rasvane kala (lõhe, forell) kasu südamele kui tarvitada vähemalt 1,5 g n-3 PUFA-s/päevas versus elavhõbe, PCB-s ja dioksiinid
ning basseinide veele, kus kasutatakse kunstlikult tekitatud survepõhjavett, mis on pinna- ja põhjaveest eraldatud. § 3. Nõuded supluskoha asutamisele (1) Üldsusel on õigus teha kohalikule omavalitsusele ettepanekuid supluskohtade asutamiseks, kui kohalik omavalitsus on veekogu omanik või valdaja. (2) Veekogu või selle osa, mille äärde kavandatakse asutada supluskoht, peab vastavalt «Veeseaduse» (3) Supluskoht peab olema suplejatele ohutu, lauge, aukudeta, allikateta ja veekeeristeta ning vaba mudast ja ujumist segavast taimestikust. (5) Veesõidukeid tohib kasutada vastavalt «Veeseaduse» (6) Supluskoha asutamiseks peab selle omanik või valdaja vähemalt kaks kuud enne suplushooaja algust esitama Tervisekaitseinspektsioonile kirjaliku taotluse, kus on toodud lõikes 2 sätestatud suplusvee kvaliteedi näitajad. (7) Tervisekaitseinspektsioon otsustab supluskoha asutamise või sellest keeldumise 30 tööpäeva
annaabi.ee 
