saladuses hoitud. Alates 1990 aastast on ilmunud erinevate inimeste ka juhtpoliitikute mälestusi ja elulugusid kajastavaid teoseid.15 Memuaaride väärtus on nende tõetaotluses, mida ei saa nõuda kunstkirjanduselt. Ajalooallikana on mälestuste osakaal kõrgem seal, kus muid allikaid on vähe, puuduvad üldse või on kasutuspiirangute tõttu uurijatele kättesaamatud. Nagu teistegi ajalooallikate puhul, määrab mälestuste allikaväärtuse usaldusväärsus, mida tuleb allikakriitiliste meetoditega kontrollida, kuna tõsiasjade väänamine kas sihilikult või tahtmatult on mälestustes üsna tavaline.16 Perioodika Johann Gutenberg leiutas trükikunsti 15. sajandi keskpaiku ja esimesed perioodilised väljaanded ilmusid Euroopas 16. sajandil. Esimesed ajalehed Liivi- ja Eestimaa kubermangudes hakkasid ilmuma 17. sajandi lõpul. Trükiväljaannete ühiskondlik tähtsus kasvas eriti valgustusajal 18. sajandil, infovahendajast sai ühtlasi ka propagandavahend ja
või pealt näinud ja mälu järgi kirja pannud, et säilitada kas üldsusele või ka endale ajalooliselt, kultuurilooliselt, isikulooliselt või mõnes muus suhtes väärtuslikke andmeid ja mõtteid. Ajalooallikana on mälestuste osakaal kõrgem seal, kus muid allikaid on vähe või puuduvad need üldse või pole kasutajapiirangute tõttu uurijale kättesaadavad. Nagu ka teiste ajalooallikate puhul, määrab mälestuste allikaväärtuse usaldusväärsus, mida tuleb allikakriitiliste meetoditega kontrollida, kuna tõsiasjade väänamine kas sihilikult või tahtmatult on mälestustes üsna tavaline. Memuaaride puudujäägiks on unustamine ja kalduvus näidata oma tegusid paremas valguses. Näidatakse autorit heledates , vastaspoolt tumedates toonides. Üsna tavaline on ,et memuaaride kirjutaja tähtsustab üle oma tegemised ja laseb fantaasial lennata.Viimasel ajal on erakordne menu saatnud elulooraamatud.
(retrospektiivse) ületõlgendamise poliitilises võtmes (vt. Paul-Eerik Rummo seisukohta seoses näidendi „Tuhkatriinumäng” retseptsiooniga – Karja 2001: 361). Nõukogude eesti teatriloo käsitluses omandavad tähenduslikkuse nn. telefoniõiguse fenomen, dokumentide puudumine ja arvustusliku retseptsiooni lünklikkus, nii dokumentide kui ka kriitika ebausaldusväärsus jms. Stalinismi- aegse teatriloo uurimise kontekstis on allikakriitiliste ja psühholoogiliste probleemidena osutatud mh. (bürokraatlike) allikate rohkusele ja hierarhiale, subjektiivse või suulise ajaloo kaasamisega seotud küsimustele ning uurija positsiooni määratlemise vajadusele (Hion 2002: 87–90). Näiteks ei paku 1940. aastate lõpu ja 1950ndate alguse, teatrile pigem ideoloogilisi nõudmisi ja suuniseid ettekirjutav kriitika adekvaatset kajastust tegelikust vastastikusest suhtlemisest lava ja publiku vahel. Põhimõtteliselt kerkivad eelmainitud
annaabi.ee 
