Üllataval kombel saavutas Plettenberg lahingus täieliku võidu ja järgmisel aastal sõlmiti esialgu kuueks aastaks vaherahu, mida hiljem korduvalt pikendati. Sageli on väidetud, et ,,Smolino ime" kindlustas Vana-Liivimaale poolesajandilise rahuaja ja päästis ta kohesest vallutusest Venemaa poolt. See väide on kõvasti ülepingutatud, nagu on liialdatud ka ülikiitev hinnang ordumeister Plettenbergile. Tegelikult vajas Moskva-Venemaa enne järjekordset agressioonipuhangut aega juba allaneelatu äraseedimiseks. 16. sajandi esimesel poolel ei olnud Moskoovia välispoliitika agressiivne, kui jätta kõrvale tegelikult juba ammu allutatud Pihkva feodaalvabariigi annekteerimine 1510. aastal. Selles on kerge veenduda allpool esitatud kaardi järgi. Võiks veel märkida, et pärast Venemaaga peetud sõda, 1507. aastal, keelas Plettenberg eesti ja läti talupoegadel relvade kandmise. Seepärast puudubki eesti rahvariiete juurest puss, erinevalt meie hõimurahvast soomlastest. Eestlased
Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist – “liigikaaslasi”. Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud “liigikaaslasel” võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna
eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist "liigikaaslasi". Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud "liigikaaslasel" võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna
eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist "liigikaaslasi". Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud "liigikaaslasel" võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna
annaabi.ee 
