Kehakaal mõjub alusele, raskusjõud, kehale endale. Keha mis liigub maagravitatsiooni väljas ühtlaselt kiirenevalt ülespoole, tekib tõusmisel ülekoormus ehk kehakaal suureneb F=m - raskusjõud F=m - raskusjõud mis kuulub liftile kiirenduse tekitamiseks Keha mis liigub gravitatsiooni väljas ühtlaselt kiirenevalt, tekib langemisel alakoormus ehk kehakaal väheneb. Allalangemisel on kiirendus positiivne. Raskuskiirendus maal on 9,8 m/s(ruudus) Keha vabal langemisel tekib kaalutus ehk kehakaal on võrdne nulliga.
Raskusjõud on kehakaalu põhjustajaks. Kaal on jõud, millega keha rõhu alust või riputus vahendil pingutades niiti või vedru. Kehakaal mõjub alusele, raskusjõud, kehale endale. Keha mis liigub maagravitatsioon väljas ühtlaselt kiirenevalt ülespoole, tekib tõusmisel ülekoormus ehk kehakaal suureneb. F=mg F=mg+ma F=ma F=m(g+a) Keha mis liigub gravitatsiooni väljas ühtlaselt kiirenevalt alla, tekib langemisel alakoormus ehk kehakaal väheneb. Allalangemisel on kiirendus positiivne. F=m( g+a) F=m(g-a) Raskuskiirendus maal 9,8 m/s(ruudus) Kuul 1,6 m/s(ruudus) 1,6 N/kg Marsil 3,7 m/s(ruudus) Keha vabalangemisel tekib kaalutus ehk kehakaal on võrdne nulliga A=G ( kaalutuseajal) Hõõrdejõud: Hõõrdejõud on jõud mis takistab keha liikuma hakkamist, keha liikumist või libisemist teise kehapinnal. Hõõrdejõud jaguneb kolmeks: Paigalseisu hõõrdejõud Veere hõõrdejõud Liugle hõõrdejõud
Kraatritevahelistel tasandikel, mis katavad tohutu suuri alasid, on kraatreid suhteliselt vähe ning nende läbimõõt on alla 1520 km. Mõned nendest on sama vanad kui kraatriterikkad alad, teised aga nooremad. Tõenäoliselt tekkisid nad varasemat maastikku katvate laavavoogude tagajärjel. Siledad tasandikud on veel nooremad ja neil on vähem kraatreid. Nad paiknevad Palavuse nõo ümbruses ning on võib-olla moodustunud ülespaisatud materjali allalangemisel pärast suurt kokkupõrget. Mõnes kohas täidab kraatreid sileda pinnaga hangunud laava. Nad meenutavad Kuu meresid. Temperatuur Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei talleta soojust) kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179°C), minimaalne 90°K (-173°C; enne koitu) ja maksimaalne 700°K (427°C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623°K, öösel 193°K
Kraatritevahelistel tasandikel, mis katavad tohutu suuri alasid, on kraatreid suhteliselt vähe ning nende läbimõõt on alla 1520 km. Mõned nendest on sama vanad kui kraatriterikkad alad, teised aga nooremad. Tõenäoliselt tekkisid nad varasemat maastikku katvate laavavoogude tagajärjel. Siledad tasandikud on veel nooremad ja neil on vähem kraatreid. Nad paiknevad Palavuse nõo ümbruses ning on võib-olla moodustunud ülespaisatud materjali allalangemisel pärast suurt kokkupõrget. Mõnes kohas täidab kraatreid sileda pinnaga hangunud laava. Nad meenutavad Kuu meresid. MESSENGER-i foto Merkuuri pinnast Päritolu (e. tõenäoline teke) Merkuur on moodustunud umbes samamoodi nagu Maa. Planeedid moodustusid umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru, mis oli järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe
põrkuvad lained sealt tagasi ja liituvad vastutulevate lainetega; kui merepõhi läheb sujuvalt üle maismaaks, siis ei põrku lained sealt tagasi, vaid paiskuvad maale; kui rannale lähenedes mere sügavus väheneb aeglaselt ning randa ja veepiiri lahutab järsk rannaäär, siis lainehari puruneb vastu rannaäärt ja tekib säbarlainetus, mille kõrgus võib ulatuda mitmekümne meetrini. Säbarlainete allalangemisel löövad veemassid vastu põhja, tekitades seal küllalt suuri purustusi. See on ohtlik sadamarajatistele. Siselained Meres võib kujuneda välja olukord, mõnemeetrises pinnakihis on suhteliselt väikese tihedusega peaaegu mage vesi, allpool aga suurema tihedusega väga soolane vesi. Nende veekihtide terav lahutuspind võib säilida pikka aega ning seal tekivad sisemised pinnalained ehk siselained.
tasandikeks. Kraatritevahelistel tasandikel, mis katavad tohutu suuri alasid, on kraatreid suhteliselt vähe ning nende läbimõõt on alla 1520 km. Mõned nendest on sama vanad kui kraatriterikkad alad, teised aga nooremad. Tõenäoliselt tekkisid nad varasemat maastikku katvate laavavoogude tagajärjel. Siledad tasandikud on veel nooremad ja neil on vähem kraatreid. Nad paiknevad Palavuse nõo ümbruses ning on võib-olla moodustunud ülespaisatud materjali allalangemisel pärast suurt kokkupõrget. Mõnes kohas täidab kraatreid sileda pinnaga hangunud laava. Nad meenutavad Kuu meresid. kraater Palavuse nõgu Merkuuri päritolu Merkuur on moodustunud umbes samamoodi nagu Maa. Planeedid moodustusid umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru, mis oli järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline
tasandikeks. Kraatritevahelistel tasandikel, mis katavad tohutu suuri alasid, on kraatreid suhteliselt vähe ning nende läbimõõt on alla 1520 km. Mõned nendest on sama vanad kui kraatriterikkad alad, teised aga nooremad. Tõenäoliselt tekkisid nad varasemat maastikku katvate laavavoogude tagajärjel. Siledad tasandikud on veel nooremad ja neil on vähem kraatreid. Nad paiknevad Palavuse nõo ümbruses ning on võib-olla moodustunud ülespaisatud materjali allalangemisel pärast suurt kokkupõrget. Mõnes kohas täidab kraatreid sileda pinnaga hangunud laava. Nad meenutavad Kuu meresid. Üks suurimatest iseärasustest Merkuuri pinnal on Caloris Kauss (paremal); tema diameeter on umbes 1300 km. Arvatakse, et ta on sarnane suurte kaussidega Kuul. Nagu kuukausid, tekkis ka see arvatavasti väga suure kokkupõrke tulemusena Päikessüsteemi algstaadiumis. Selle kokkupõrke tulemusel tekkis arvatavasti ka täpselt planeedi vastasküljel
16c) Saadud tulemust valemiga (1.16a) võrreldes näeme, et kogu lennuaeg on võrdne poolega üleslennuajast . Siit järeldubki, et üleslennuaeg peab võrduma langemisajaga. Väite 2b põhjendamiseks asendame suuruse valemist (1.16c) süsteemi (1.16b) teise valemisse. Pärast lihtsustamist jõuame tulemusele = − , seega maapinnale langemise kiirus on moodulilt võrdne maapinnalt ülesviskamise kiirusega. Miinusmärk tuleb sellest, et allalangemisel on kiirus kui vektor suunatud z-teljele vastassuunas ja järelikult on ta z- projektsioon negatiivne. 4 1.3 Kõverjooneline liikumine Vektorkujul või komponentkujul kirjutatud liikumisvõrranditel (1.6) on see eelis, et nende abil on võimalik kirjeldada ka kõverjoonelist liikumist. Selleks lahutatakse liikumine
annaabi.ee 
