Kui küsida, milleks ja kellele oli Pussy Rioti aktsiooni vaja, siis sõltub kõik vaatenurgast ja kontekstist. Meenub (väga meelevaldne) näide kunstiajaloost. Marcel Duchamp´i poolt 1917.a. näitusele esitatud dadaistlik teos ,,Fontään" oli omas ajas ja kontekstis kunstiteos (2004.a. valisid 500 maailma juhtivat kunstieksperti selle koguni moodsa kunsti suurimaks saavutuseks), aga tänapäeval poleks sellisel viisil tualettruumi aksessuaari näituseruumi toomist mõtet kunstiga seostada. Allakirjutanule tundub selline hinnang moodsale kunstile muidugi üsna irooniline ja tekitab küsimuse, kas moodsat kunsti siis üldse saabki kunstiks pidada. Olen leidnud paralleeli Pussy Riot´i ja Duchamp´i motiivide vahel, kuna mõlemal oli vaja oma aktsiooniga sokeerida, raputada. Duchamp pidas omamoodi ,,rahuvõitlust", arvates Esimese maailmasõja süüdlaseks keskmise passiivse mugandunud kodaniku, keda tuli sokeerimisega rööpast välja lüüa. Üks võimalus
väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem. Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserkorpuses eriti sõja algupoolel. Otsus oli õige ja sõja lõpuks kasvas Eesti ohvitserkond 10% võrra. Sõjaväe tegusa süsteemi loomine oligi ülemjuhataja tegevuse peamine saavutus. Üks kogenud tööstusjuht ütles kord allakirjutanule, et hea juht pole mitte see, kes kogu aeg juhib, vaid see, kes loob struktuuri, mis ise töötab. Eriti vajalik oli see Vabadussõja oludes. Et juhtida sõda, on vaja lisaks professinaalsusele sõjakunstis olla ka poliitik. Laidoner oli kahtlemata palju suurem poliitik kui osa tolleaegseid Eesti kutselisi poliitikuid. See on ka arusaadav, sest sõjaväelase kutse nõuab halastamatut rehkendamist realiteediga. Sõdurit ei sega miski nägemast ka ebameeldivat tõde
astmena sügavasse kaljulõhesse. Vetemöll on sedavõrd võimas, et ka joast ohutus kauguses asuval piiretega rajal saab päris märjaks. Veeaur paiskub kõrgele ja kaugele ning muudab võimatuks joa pildikasti püüdmise. Skaftafelli rahvuspargis asuvat Svartifossi juga ümbritsevad mõlemalt poolt pliiatsilaadsed basaltsambad, mis meenutavad hiiglaslikke orelivilesid. Basaltsammaste motiivi tunneb ära ka pealinna Reykjaviki kuulsat kirikut Haalgrimskirkjat vaadates. Allakirjutanule jäi kõige enam meelde aga hoopis maa lääneosas asuv Hraunfossar (laavajoad) kus vesi ei voolanud alla mitte risti jões asuvalt astangult vaid hoopis piki jõe kallast asuvatest laavapragudest. Kahtlemata on Island põnev reisisiht. Aga olgem ausad, elamiseks on Eesti siiski märksa mõnusam koht. 16. Kokkuvõte Valisin riigiks mida lähemalt uurisin Islandi, kuna see on riik, mis mulle alati on palju huvi pakkunud, kuid mille kohta ma eriti midagi ei teadnud
annaabi.ee 
