Noored seevastu on aga koondunud linnadesse. Kiire elutempo ja töö kõrvalt ei leita aega ega viitsimist maale vanavanematele külla sõita. Ka lapselapsed ei saa siis vanavanematega aega veeta ning nii eraldutakse teineteisest. Ei suhelda pikka aega ning kohtudes ei leita ühist teemat või ei juleta kõigest avameelselt rääkida. Pikapeale võib tekkida isegi täielik võõrandumine. Erinevad probleemid ja erimeelsused tuleb lahendada, peab olema mõistlik ja vahel ka allaandlik. Sugulastega ei tohi tülitseda, vaid hoopis palju suhelda ning vastasikku toetust jagada. Perekonnaliikmed on need, kelle peale saab alati loota ja seepärast tuleks nendega häid suhteid sälitada ja neist hoolida.
Romaanis tähendab kahest peategelasest vabanemine seda, et neid ei olnud vaja uuel nõukogude ajal. Autorid ei ületanud õrna piiri, mis eristas sotsialismi kritiseerimist selle ülistamisest, seda tingis juba tsensuuriga arvestamine. Raamatu peategelasse Benderisse on ära peidetud Nõukogude Liidu riigipead, mis tähendab, et ka nemad otsustasid nõukogude inimeste eest. Teine peategelane Vorobjaninov kujutab aga nõukogude inimest, kes on allaandlik ning teeb, mida riigipead ütlevad. Romaani on väga kavalalt ära peidetud Nõukogude Liidu elu.
Wolandit peeti välismaalaseks jamustkunstnikuks. Ta on kahtlane mees, kõik kes temaga kokku puutuvad lähevadhulluks. Ta oskab võluda asju ja teha ennenägematuid tegusid. Tema käitumine on iga inimesega erinev ja ta teab kõiki. - Meister: pühendunud oma tööle, lootusetu, väsinud ja muserdunud hoiak. Vähenõudlik ja leplik, tema jaoks oli olulisem vaimne vabandus, mitte materiaalsus. Allaandlik - loobus käsikirjast ja põletas selle (teose alguses oli järjekindlam, sest ei olnud nõus oma käsikirja muutma) - Margarita Nikolajevna: Meistri armuke kes teda lohutas ja tema eest hoolitses kui ta oma novelli pärast mures oli. Peale nõiduse maitsta saamist muutub ta pisut, ent tema soovid jäävad endiselt samaks - olla koos meistriga. - Ivan: kirjanikunimega "Kodutu". Võõra suhtes hirm - vastuolus kõikide tegelastega.
endise kuninga surmast kuuldes laskunud põlvini ning lausunud: ,,Kaitse ja hoia meid, mu Jumal, oleme valitsemiseks liiga noored." Siiski ei lasknud Marie-Antoinette sellest end väga heidutada, sest temast sai kuninganna, kelle tahtmised pidid teoks saama. Endise ja ,,vana" õukonna vahetas ta välja uue vastu ning ta ei hoidnud tagasi riigiraha raiskamisega. Ta laskis meeletult kulutada oma garderoobile, soengutele, ehetele, ooperi- ja maskiballide külastustele. Allaandlik Louis XVI ei teinud selle kohta sugugi märkusi, vaid andus enda abikaasale, soetades talle isegi Trianoni suvelossi kingitusena. Sellest kohast sai Marie-Antoinette' meelispaik, kuhu ta tihtipeale põgenes etikettidest ja kohustustest pulbitseva elu eest. Ka oma suvemaja jaoks laskis ta kohutavalt raha raisata. Selline pillav eluviis ja huvitamatus Versailles's toimuva vastu sundis Maria Theresiat saatma Pariisi Toinette' venna, Joseph II.
annaabi.ee 
