fenoole looduskekskkonda. Põlevkivitööstuse põhjustatud reostus on suurel määral seotud fenoolide sattumisega keskkonda. Põlevkivi utmisel vabanevad kresoolid, resortsiinid ja mitmed teised fenoolsed ühendid. Osa neist läheb otse heitvette, osa uhutakse sademete poolt välja tuhamägedele. Kõige suurem fenoolireostuse probleem on Kirde-Eestis. Eesti veekeskkonnas on siiani määratud järgmiseid veekeskkonnale ohtlikke aineid ja nende ainete rühmasid: raskmetallid, fenoolid, alküülfenoolid ja nende etoksülaadid, polüaromaatsed süsivesinikud, lenduvad orgaanilised ühendid jt. Varasematesse veekeskkonnale ohtlike ainete uuringutesse Eestis on olnud hõlmatud peamiselt vaid raskmetallid, ühe- ja kahealuselised fenoolid, kloororgaanilised pestitsiidid ja polüklooritud bifenüülid (PCB-d). Ohtlikud ained võivad keskkonnas esineda looduslikult või sattuda sinna inimtegevuse tulemusena.
järglastele sisesekretsiooni-süsteemi funktsioneerimise häirimise teel. Tulemus: organismi hormonaalse tasakaalu nihutamine, mille tagajärjel võib tekkida erinevaid füsioloogilisi ja patoloogilisi efekte. Paljud sellised häired on metsloomade korral hästi dokumenteeritud. Inimese korral seostamine keerulisem. · Näited: kloororgaanilised insektitsiidid (näit. DDT), tööstuskemikaalid nagu PCB-d ja nendega seotud dioksiinid ning alküülfenoolid, ravimid nagu dietüülstilböstrool ja sünteetilised östrogeenid, mis satuvad uriiniga veekogudesse. Looduslikud häirijad on näiteks mikroseente poolt sünteesitav zearalenoon ning taimne genisteiin. Mõningad neist on lipofiilsed ja püsivad, bioakumuleerudes ning biosuurenedes keskkonnas. kovalentne seondumine DNA-ga, Toksikandi molekul võib seonduda kovalentselt raku makromolekulidega nagu strukturaalsed valgud, olulised ensüümid, lipiidid ja/või nukleiinhapped
seistes ega töö käigus välja langeda ning peavad säilitama esialgsed omadused võimalikult kaua. Antioksüdandid on manused õli stabiilsuse tõstmiseks. Need ühendid pidurdavad oksüdeerumise algust ning adsorbeerudes metalli pinnale, isoleerivad metalli õlist, sest metallid on oksüdeerumisreaktsioonide puhul katalüsaatoreiks. Antioksüdandid jagunevad: 1)madala töötemperatuuriga õlidele; 2)kõrge töötemperatuuriga õlidele. Esimesse gruppi kuuluvad mitmesugused alküülfenoolid, mida kasutatakse industriaalõlides ja amiinid , mida kasutatakse turbiini- ja trafoõlides. Teise gruppi kuuluvad mitmesugused väävlit, fosforit ja lämmastikku sisaldavad ühendid (näit. DF-11 ehk Zn-dialküülditiofosfaat), mis leiab kasutamist mootoriõlides. Antioksüdandid tõkestavad ka korrosiooni. Korrosiooni takistavad manused peavad kaitsma eeskätt värvilisi metalle (vaske, pliid). Nad
seistes ega töö käigus välja langeda ning peavad säilitama esialgsed omadused võimalikult kaua. Antioksüdandid on manused õli stabiilsuse tõstmiseks. Need ühendid pidurdavad oksüdeerumise algust ning adsorbeerudes metalli pinnale, isoleerivad metalli õlist, sest metallid on oksüdeerumisreaktsioonide puhul katalüsaatoreiks. Antioksüdandid jagunevad: 1)madala töötemperatuuriga õlidele; 2)kõrge töötemperatuuriga õlidele. Esimesse gruppi kuuluvad mitmesugused alküülfenoolid, mida kasutatakse industriaalõlides ja amiinid , mida kasutatakse turbiini- ja trafoõlides. Teise gruppi kuuluvad mitmesugused väävlit, fosforit ja lämmastikku sisaldavad ühendid (näit. DF-11 ehk Zn-dialküülditiofosfaat), mis leiab kasutamist mootoriõlides. Antioksüdandid tõkestavad ka korrosiooni. Korrosiooni takistavad manused peavad kaitsma eeskätt värvilisi metalle (vaske, pliid). Nad
annaabi.ee 
