"The Alchemist" (1988) «Alkeemik» on sümbolistlik muinasjutt, mis räägib inimese suurimast tarkusest -- oma südame kuulamisest, enesekssaamisest, mis ka halli argipäeva kullaks muudab. Kui Andaluusia karjusepois näeb ühel ööl unes kauget varandust Egiptuse püramiidide juures, mõistab ta peagi, et saatus kutsub teda. Ta lahkub Hispaaniast, kohtab teel teisi rändajaid ning leiab lõpuks oma õpetaja -- Alkeemiku. ««Mu süda kardab kannatusi,» ütleb poiss ühel ööl Alkeemikule, kui nad kuuvalguseta taevast vaatasid. «Öelge talle, et hirm kannatuse ees on hirmsam kui kannatus ise. Ja et oma unistusi otsides pole ükski süda kunagi kannatanud, sest iga hetk sel teel on hetk, mil me kohtume Jumala ja igavikuga.»» 1 P.Coelho "Brida" "Brida" (1990) ,,Brida" on Paulo Coelho kolmas romaan, mille ta pani kirja üsna pea pärast ,,Alkeemikut". See on raamat vabadusest. Lugu jutustab noorest naisest, kes süüvib
tooma, et ta tema juurde läheks, kuna ta oli suremas. Johannes läks siis juudipoisiga kaasa. Rabi Esra oli tõesti nadis seisundis ja tahtis Janile anda enne oma surma tolle raamatu, mida Jani hing ihkas Sefer Jetsirah. Jan jooksis peale seda kähku koju, et seda lugema hakata. VII Algab vangi teine jutustamise päev kolmest. Jan luges ja uuris seda salapärast raamatut kaks aastat, kuna sai aru, et see tema jaoks midagi olulist ei sisalda. Niisiis müüs ta raamatu ühe juudist alkeemikule. See raamat rääkis maailma loomisest, aga Jan ei tahtnud teada sellest, vaid hoopis kuidas maailmas edasi jõuda. Ta lõpetas oma õpingud arstina,sest Prahas pandi arstiosakond kinni, ja talle pakuti tööd sõnade tegemisega. Ta sooritas eksami magistrikraadiga ja sai venia licendi. Nii jäi ta Praha ülikooli juurde, et teisi pimedaid juhatada. Ta õpetas noori üliõpilasi loogikas ja matemaatikas. Ta oli nüüd magister Johannes Faber ja ei tahtnud reisida enam nagu Hans Schmidt
ühte ja sama unenägu. Seejärel mees lahkus. Poiss tõusis vabisedes püsti ning nägi, et püramiidid naeratavad talle ning tema naeratas vastu ja ta süda oli rõõmuga täidetud. Ta oli oma varanduse üles leidnud. [1] 13 Santiago jõudis mahajäetud kiriku juurde, labidas kaasas. Tükk aega istus ta maas ja mõtles oma lõpututele radadele ja Alkeemikule. Poiss jäi magama ning kui ta ärkas, oli päike juba kõrgel taevas. Ta hakkas viigipuu kõrvalt kaevama ning leidis suure kirstu, mis oli täidetud Hispaania kuldrahadega ning paljude vääriskivide ja sulgede ja kuldmaskide ja ebajumalakujudega. Poiss mõistis, et elu on tõepoolest helde sellele, kes elab Oma Loo järgi. Talle meenus, et ta peab andma kümnendiku oma varandusest mustlasnaisele ning tuule tõustes tundis ta ühe suudluse kaja, mis jõudis poisi huultele
Alkeemik selle pealikule. Siis uurisid kohalikud, kes on alkeemik. Ja Alkeemik vastas, et see on inimene, kes tunneb loodust ja maailma. Ta võiks selle laagri ainuüksi tuule jõuga hävitada, kui tahaks. Mehed naersid. Pealik tahtis seda näha. Alkeemik ütles, et see võtab 3 päeva aega. Ja tehtiti kokkulepe, et kolme päeva pärast näitab poiss neile kuidas ta end tuuleks muudab. Kui ta sellega hakkama ei saa, tapetakse nad mõlemad. Iga päev korrutas poiss Alkeemikule, et ta ei oska seda ju teha ja et nad saavad surma nii. Aga Alkeemik ajas ikka vastu, et õpid siis. Ja peagi oligi käes kolmas päev. Kolmandal päeval kutsus väepealik kokku oma kõige tähtsamad alluvad ja poiss viis nad kalju juurde, kus ta eelmisel päeval oli olnud. Ta palus kõigil istet võtta ja ütles, et tal läheb veidi aega. Siis hakkas ta oma ette rääkima keeles, millest keegi teine, peale Alkeemiku aru ei saanud. Ta hakkas rääkima kõrbega, et too aitaks teda
annaabi.ee 
