on nii võib olla sellepärast, et alahindan ennast liialt. Endale tundun pigem sellisena, et ei saa millegagi hakkama ja kuna see süveneb, siis ongi raske endast hästi arvata. Minu jaoks on see suur eneseületus kui ma teen taas kohtunud inimestega midagi sellist, milles ma üldse hea ei ole. Samas ma teaks, et kui ma oleks oma sõpradega koos, siis kujuneks sellest üks meeldejääv ja lõbus õhtu mitte ei võitleks mõttega, et "appi, mida ta (nad) minust küll arvavad!" Olen pigem alistuval positsioonil. Tähtis on teised ja siis alles mina. Üldjuhul jätan otsuse tegemise siiski sõbranna hooleks. Lähen sellega kaasa, mis otsustab tema. Samamoodi on mind päris kerge otsust muutma panna. Teatud asjades. Samas kui gümnaasiumi ajal oli hetk, kus otsustasin tunnist ära minna, siis see süvenes ja keegi ei suutnud mind ümber veenda, siis meenutas mu käitumine agressiivsust, kus mõtlesin rohkem enda emotsioonile kui tunni tähtsusele.
kulmukortsutuse, nutu või vaevakuuldud sosina abil. Võimalik on ka see, et alistuv inimene hoiab oma tundeid, soove sootuks tagasi. Alistuvas inimene kipub palju naeratama, kuulab vaikimisi ning peab teiste vajadusi enda omast tähtsamaks. Kui ta söandab midagi öelda, siis saadab tema arvamust vabandused: "Ma pole mingi asjatundja...Ma pole selles kindel...Ma ei tohiks seda küll öelda, aga..." Midagi teiste inimestelt paluda on väga raske. Ja kui keegi palub alistuval inimesel teha midagi vastumeelset on ta siiski sellega nõus või mõtleb mingi ettekäände, et mitte ei öelda. Alistuva kõneviisiga kaasneb vaikne, nõrk, isegi ebalev hääl. Lausetes on palju pause, kõhklust, sõnade otsimist. Sageli ahjendab ümbernurgajuttu, kasutab tihti parasiitväljendeid "see tähendab" ja "tead." Sageli loodab, et teised inimesed mõistavad, mida ta tegelikult tahtis öelda, paraku ei saa sellele lootma jääda.
ning vabandab ühtelugu oma käitumise pärast. Mitteverbaalsed tunnused: o Õlakehitused o Pilkkontakti vältimine o Vaikne hääl Verbaalsed tunnused: o Kahtlev kõnemaneer o Segane eneseväljendus o Enda ärakasutamise pakkumine o Avaliku konflikti vältimine Allaheitliku käitumisviisi eelistaja on pidevalt ärevil täpselt vastupidisel põhjusel: olen ma teiste vastu ikka piisavalt hea? Loomulikult ei teki ükski asi maailma tühjalt kohalt, ja nii on ka alistuval käitumisviisil omad plussid. Alalhoidliku käitumisviisi eelistajat ei iseloomusta aga mitte niivõrd kartlikkus ja tasasus, kui mugavus: ta väldib riski ja konflikte, on võimeline erimeelsusi lõputult siluma peaasi, et tüli ei tuleks ja tema hea inimese kuulsus kannatada ei saaks. Tohutult hea ja suuremeelse inimese renomee sellisel alistuva käitumisviisiga kodanikul enamasti ongi. Ta ei tüki kunagi esile, ei sea enda
ja ei alistu, üritan võimalusel enda õiguste eest seista, samas teiste omi mitte rikkudes, ning jagan vastutust. Tavaliselt ma halvasti midagi ei ütle kellelegi, kui midagi on valesti või halvasti tehtud siis viitan suhtlskaaslase töö puudustele viisakalt ning pakun abi või teen ettepaneku, kuidas võiks tööd parandada. Samas vanematega suheldes olen ma endiselt lapsetasandil, nende öeldule kergelt vastu ei hakka ja olen pigem alistuval tasandil. Arvan, et vanematega suheldes jäävad enamus pojad-tütred samuti pigem alistuvaks ja lapsetasandile, kuna räägitakse enda vanemaga, kes on neid kasvatanud ja hoolitsenud nende eest. Ka mängib suurt rolli suhtlustasandi valimisel suhtluses osaleva(te) inimes(t)e suhtlustasand. Kui kaassuhtljea on lapsetasandil siis peaks vastane olema, vastupidiselt lapsele, lapsevanema rollis. Vastupidisel juhul ei pruugiks suhtlus kaugele jõuda, sest nagu lastel kombeks on
annaabi.ee 
