linnu ja piirkondi ühendavad suurriigid. Järgnevatel sajanditel kerkisid Mesopotaamias esile Assüüria ja Babüloonia riik. Viimase pealinnast Babülonist sai toonase maailma suurim ja uhkeim linn, kus paiknes peajumal Marduki astmiktempel- Paabeli torn. Kuningalossi võlvide kohale- katuseterassidele rajati rippaiad, mida nim. kuninganna Semiramise aedadeks. Kõik Mesopotaamia suurriigid olid tekkinud vallutuste teel. Alistatud kuningad jäid sageli edasi võimule kuid korraldasid alistajate vastu pidevalt mässusid. Seepärast hakkasid Assüüria kuningad määrama asevalitsejateks oma ülikuid, andes neile selle eest tasuks maad. Tavapärane Mesopotaamia impeerium koosnes paljudest suurmaavaldustest ja vasallriigikestest, mis kõik allusid ühele tugevale ülemvalitsejale- kuningale. Kuningas oli oma riigis sõjaväe ülemjuhataja, kõrgeim seadusandja ja kohtumõistja, kelle võim oli piiramatu. Samas lasus kuningal vastutus oma alamate heaolu eest,
Poseidonile anti võim merede üle, ja Hades või Pluton, nagu teda ka veel kutsutakse sai enda pärisosaks allilma, kuhu viiakse surnute hinged. Demeteri valduseks sai maa kõigi oma viljadega,ning Hera oli ühtaegu taeva valitsejanna ja abielu kaitsja, inimestele laste andja. Veel palju jumalaid elas Olümposel, kuid nende kõigi üle oli Zeus, jumalate ja inimeste valitseja. Ülal kõrge Olümpose tippudel oi jumalate, titaanide alistajate hiilgav eluase. Olümplaste lossid olid ehedast kullast, seesuguseid ei olnud maailm iial näinud; nad olid uhked ja vägevad nagu jumalad isegi, nad kiirgasid valgust ja sära. Väravate ees seisid hoorid, kolm nägusat aastaaegade jumalannat, kes ajasid pilvi eemale, et pea kohal oleks alati sinine taevas. Päike kallas nende üle ühtejärge oma kuldset valgust ning ükski pilv ei heitnud neile varju. Nois valgusküllastes kodades ei tuntud vihmasadu ja iilagi ei puhunud seal tuul
Algul stiihilisel toimunud rahvaliikumine omandas 1860.aastateks sihiteadlikuma iseloomu. Eelnevate aastakümnete areng oli kulgenud juhuslikumas plaanis, kusjuures uued ideed ja sihiseaded ulatusid siiski vaid üksikute niigi väikesearvulise eestlastest intelligentsi esindajateni. Sajandi kolmandal veerandil toimunud rahvuse väljakujunemisprotsessis sai talupojast rahvusliku liikumise kandev jõud, kelle tegevust tiivustas soov vabaneda igasugusest orjusest ja viha alistajate vastu. Toimus rahvuse ärkamine, mis tugines majandusliku iseseisvumise tunnetamisele, rahvuse eneseleidmisele, oma rahvusest haritlaskonna kujunemisele, ühise kirjakeele olemasolule ja eestikeelse trükisõna laiemale levikule. Suur tähtsus oli eestluse propagandal. Rahvusliku liikumise keskseteks ja tähendusrikasteks üritusteks kujunesid palvekirjade aktsioon, laia avalikkuse kaasahaaramaine Eesti Aleksandrikooli asutamiseks, et rajada alus kõrgemale emakeelsele
annaabi.ee 
