edelanurgas. Tõenäoliselt 14. sajandi esimesel poolel rajati uus ringmüür, mis pinnamoodi järgides moodustas põhiplaanis ebakorrapärase nelinurga. 1,8 - 2 m paksune müür oli laotud segamüüritisena lubjamördil, kus maa- ja ümarate lubjakivide kõrval on vähesel määral kasutatud ka murtud paasi. Lääneküljel oli müür algselt 6,9-7,15 m kõrgune, millele lisandus ulgtaladele toetuv puidust kaitsekäik (kuni 16. sajandi algupooleni on müüri kolmel korral kõrgendatud). Hoonestus paiknes linnuse hoovis ebakorrapäraselt (ühtlasema frondina linnuse põhjaseina siseküljel). 14. sajandi teisel poolel, pärast üleminekut ordu valdusse, hakati välja ehitama pealinnust. Uus kaitsemüür nihutati 15,6 m põhja suunas ja hõlmas nüüd ka kõrgendiku jalami. Koos uue välismüüriga ehitati siia ka osaliselt pinnasesse süvendatud keldriruumidega hoonetiib. Sellest ida pool põhjamüüris paiknes
meloodia ulatus, ühehäälsus, lühikesed vormid, üsna rahulik rütm ja lühikeste vormiosade varieeriv kordamine. Harmoonias on põhiliseks kahe erineva harmooniagrupi vaheldumine. Vanema rahvamuusika alla võib liigitada vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased viiulilood. Arvatavasti on ka väikekandlel mängitud vanemale pillimuusikale iseloomulikku repertuaari. . Veel kuni 20. sajandi algupooleni oli pillimäng valdavalt meeste ala, sest naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks. Naisi peeti pigem lauljaiks. Varased vokaalzanrid kujutavad endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (mängitused, arstimissõnad).
Pillid on· spetsiaalselt musitseerimiseks valmistatud esemed; · inimese kehapillid (käteplaks, vilistamine, põsepill); · ürgsed heliriistad, mis on olnud praktilises kasutuses (lokud, käristid). Mitmed eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja neid valmistati kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi algupooleni valdavalt meeste ala. 10.2. Pillimängu traditsioonid Rahvapillidel olid (ja on osalt veel tänapäevalgi) erinevad kasutusalad (karjasepillid, jahimeeste peibutuspillid) ning ülesanded (signaalpillid, tantsupillid, laste mänguasjad jms). Muusikas segunesid pragmaatiline (st otseselt kasulik), maagiline (nõiduv) ja esteetiline (ilu pärast) otstarve, kuid sõltuvalt olukorrast võis mõni neist olla esiplaanil. Väga erinev otstarve oli näiteks muusikal, mida tegid karjased
annaabi.ee 
