Lipiidide eraldamine, hüdrolüüs ja GC analüüs Uuritavaks objektiks oli seamaks 1,87 g. Töö eesmärgiks oli määrata määrata uuritavas preparaadis sisalduvad rasvhapped. Töö koosnes 3 põhiosast: 1. Lipiidide eraldamine looduslikust ainest 2. Lipiidide leeliseline hüdrolüüs 3. Rasvhapete gaaskromatograafiline analüüs Töö käik Lipiidide hüdrolüüs Algmaterjalile lisatud 30 ml kloroform:metanool segu (2:1 v/v) ja homogeniseeritud. Saadud segu filtreeritud läbi paberfiltri keeduklaasi, lisatud 0,2 mahtu 0,9% NaCl vesilahust ja loksutatud. Kihistunud lahusest eemaldatud pipetiga veekiht. Kloroformi kihile lisatud 0,25 mahtu vesi:metanool segu (1:1 v/v) ja segatud. Lahus tsentrifuugitud kihtide eraldamiseks ning taas veekiht eemaldatud. Kloroformi lahus kuivatatud Na2SO4-ga. Lahus valatud läbi
6 – külmutusagensi (ammoniaagi) reservuaar, 7 – elekterküttel kuumaveepaak koos pumpadega jää perioodiliseks sulatamiseks sublimaatoris ja külmutusjahutis, 8-külmutusagensi separaator külmutusprotsessis 12 Arvutused Arvutamine ühe kg õunte kohta Õhukuivatis Algne niiskus = 84%, Lõppniiskus = 10 %, 1kg algmaterjali peab kaotama =822 g niiskust Soojusenergia 1kg algmaterjalile = soojusenergia temperatuuri tõstmiseks 70ºC-le + soojus vee eemaldamiseks (70 - 21) x 3.8 + 0.822 x 2320 186.2+1907.04= 2093,4 kJ. On vaja 2093,4 , et eemaldada 0.822 kg vett, 2093,4 kJ./0.822 = 2546.52 kJ. Ühe kilo õunte õhukuivatis kuivatamiseks kulub 2546.52 kJ. (nfifst.org) 2546.52 kJ/3600 =0, 71Kw/h Vaakumkuivatis Kg toormaterjali kohta vajalik soojusenergia= soojusenergia temperatuuri tõstmiseks 50ºC-ni + aurustumissoojus 20 kPa abs. juures.
Roger Leenhardt, tuues välja idee režissöörist kui isikust, kes filmi elustab ning oma mõtted, tunded ja maailmavaated sinna talletab. Hagu pani juurde ka François Truffaut’ 1954. aasta artikkel ajakirjas Cahiers du Cinéma pealkirjaga „Une certaine tendance du cinéma français“ (Teatav kalduvus Prantsuse kinos). Ta kritiseeris stsenariste, kes kirjandusteoseid filmistsenaariumiteks vorpides püüavad säilitada truudust algmaterjalile, sealjuures stseene, mis nende arust filmitavad pole, ekvivalentidega asendades. Samuti mustas ta režissööre, kes seda tüüpi stsenaariume lavastavad, omistades neile tiitli metteur-en-scène ehk keegi, kes tegeleb vaid stsenaariumi illustreerimise ja kadreeringu otsustamisega. Tõenäoliselt tugevaima mõjutusega La politique des auteursi kujunemisel olid Truffaut’ järgnevad sõnad: „Ma lihtsalt ei suuda panna end uskuma Kvaliteedi Traditsiooni ja autorikino
annaabi.ee 
