teadust. Heideti kõrvale inimese teoloogiline mudel ent püsima jäid kehtinud paradigmad ( Raska 2002) Ajastu suur mõtleja Charles de Montesquieu (1685- 1755) leidis, et inimese allumatuse põhjused peituvad inimliku olemise piiratuses ja egoismis, mis tõukavad teda iseenese loomu vastastele tegudele. Cesare Beccaria (1738-1794) seletas inimese kriminaalset aktiivsust sisemiste algete abil, mis võivad suunata nii heale kui halvale. Sääraste algetena tõi ta esile naudingu ja kannatuse, mis mõlemad ühtviisi võivad tõugata inimest nii kahjulikele, kasulikele kui ka lausa kangelaslikele tegudele (Raska 2002). 19 saj. alguse saanud tööstuse ja teaduse kiire areng tekitas vajaduse inimeste palju suuremaks sotsialiseerumiseks. Koonduti tööle tehastesse, manufaktuuridesse, toimus linnastumine. Murranguliselt muutus ka inimeste elukorraldus. Sel perioodil hakkasid jõudsalt arenema nii loodus kui ka
ta suurt tähelepanu rahvapärastele ravivõtetele ja praktilise arstikunsti mitmesuguste esindajate, nagu habemeajajate, soolapuhujate, posijate, ennustajate kogemustele. Paracelsuse iatrokeemia kui omamoodi teoreetiline õpetus oli aga lihtsalt meditsiinilise suunitlusega alkeemia. See lähtus tria prima`st: elavhõbedast(mercurium`ist) kui lendvuse algest, väävlist (sulphur`ist) kui põlevuse algest ja soolast kui kõvaduse algest, mida alkeemias metallide algetena käsitleti. Paracelsuse õpetuse jätgi koosneb ka inimorganism tria prima`st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur anima (hing), sool corpus (keha). Peale organismis kõigi funktsioonide vaimne regulaator archeus, mis asub maos ja mille haigestumisel organism kaotab tasakaalu. Tasakaalu saab taastada alkeemilisel, s. t. maagilisel ja keemilisel teel. Ravimina on seejuures tähtis alkeemiliselt saadav imepärase toimega kvintessents (quita essentia).
Siit veel üks ideede ja meeltega tajutava maailma vahekorra määratlus: nad suhtuvad teineteise kui eeskuju ja jäljendus (mimesis). Õpetus kosmosest dialoogis “Timaios”. Antud dialoogis esindatud vaatekoha järgi ei saa miski olla nähtav ilma tuleta, ega miski olla kombitav ilma maata. Kuna kosmos on nähtavate ja kombitavate asjade kogum, peab ta sisaldama endas tuld ja maad. Need kaks alget ei ole aga ühendatavad millegi keskmise, neid vahendavata. Niisuguste vahendavate algetena käsitatakse siin vett ja õhku. Nagu varem kõneks on olnud, käsitas Thales physis`e algena vett, Parmenides ühe algena tuld. Nelikalgete – maa, vesi, õhk, tuli – õpetuse esitas esimesena eelsokraatiline mõtleja Empedokles. Nende algetega ei peetud silmas mitte niivõrd vastavaid konkreetseid loodusnähtusi, kui pigem seda, mida tänapäeval nimetatakse aine agregaatolekuteks. Maa tähistab kõike tahket, vesi kõike vedelat
asetas oma käsitluses peamise rõhu erinevate rahvaste ajaloole ning kritiseeris Descartes'i, kelle filosoofias ajalool ja ajaloolisusel polnud mingit kohta. Loomuõigusõpetusi kritiseeris ta selles, et need lähtusid ajaloolise maailma viimasest, aktuaalsest astmest, ega arvestanud võimalusega, et õigus võib olla ajalooliselt arenev või varieeruv. Vico põhitees: inimlik vaim saab aja jooksul üha enam teadlikuks oma tegelikust loomusest ning temas algetena algusest peale olemasolnud õiglus tuleb tasapisi üha selgemini ilmsiks. Õiglus on lahutamatult seotud mõistusega. Mõistuse ja võimu vahekorrast sõltub seepärast positiivse õiguse hüve ehk õiglus. Mõistuse ettekirjutuste eiramise tagajärjeks on monstrum legum. [32]Charles Montesquieu (1689-1755) Aadlik Bordeaux lähistelt. Päris Bordeaux parlamendi presidendi ametikoha. M. oli Wolfi kaasaegne. M. imetles 1688.a
annaabi.ee 
