RAHVALUULE KOGUMINE Teadlikult hakati rahvaluulet koguma 19. saj. Enne seda aga 17 saj ilmus esimene rahvalaul Kelchi kroonikas. Eesti rahvaluule kogumise ja uurimise algatajaiks on saksa romantikud- valgustajad Herder ja Schlegel( 18 saj lõpp- 19 saj algus). Nende eeskujul ka baltisaksa haritlased Rosenplänter ja Neus. 19.saj keskel hakati rahvaluulet kirja panema. Rahvaluulet käisid kogumas Faehlmann ja Kreutzwald. Õpetatud Eesti Selts ( moodustati 1938) ja Eesti Kirjameeste Selts(1872) õhutasid rahvaluulet kirja panema. Kogumistöö üldjuhiks oli Jakob Hurt (1839-1907). Sündis Põlva kihelkonnas Himmaste külas.
napsitamas ja kaarte mängimas. Etenduse ajal võis tihti näha vaatajaid saalis ringi jalutamas ja suitsetamas ning tavatu polnud seegi, kus astuti näitlejatega sõnavahetusse või käsikähmlusse. Tallinna eestlaste seltsielu kandus hiljem 1877. aastal asutatud Lootuse seltsi, kus tegeldi aktiivselt ka teatrikunstiga. 1870.aastail pandi alus ka Narvas (seltsis Ilmarine), Peterburis (seltsis Endla). Kuid teatriharrastus levis ka maale. Laulukooride ja näitetruppide algatajaiks olid enamasti kohalikud koolmeistrid, kuid leidus ka entusiastlikke talupoegi. Näiteks Toila taluperemees Abram Siimon, kes Tartus nähtud etenduse mõjul otsustas ka Toilas näitemängu teha. Kohaliku kirikhärra kaebuse peale keelas koolivalitsus õnnistatud kooli ruumides teatritegemise ära. Edaspidistest sündmustest kirjutab Siimon niimoodi: Mina sõitsin Tartu ja Tallinna, uurisin ,,Vanemuise" ja Tallinna linna teatrilava
inimese käitumist). Tegelaste karakterites liitub individuaalne tüüpilisega. Süzee areng lähtub reaalse elu loogikast. St suhteliselt tegeliku elu sarnane. Esineb valdavalt proosas, aga seda võib leida ka draamas ja luules. Kriitiline realism ühiskondlike probleemide suhtes kriitiline käsitlus. Realismi esindajaid: Flaubert, Tolstoi, Dostojevski, Zola, Dickens, Balzac, Tammsaare, Vilde, August Alle. 2. Naturalism 19. saj lõpul Prantsusmaal levinud kirjandusvool, mille algatajaiks olid vennad Goncourt´id. Naturalism lähtus küll realistlikust meetodist, kuid viis selle üksikud üljed äärmusesse. Nii nõudis ta nagu realismgi elunähtuste tõepärast kujutamist, kuid ilma valikute, ja ülimat täpsust pisimategi üksikasjade kirjeldamisel. Pearõhk on asetatud tegelikkuse tunnetamisele seda aga teaduslikke meetodeid silmas pidades. Tuli säilitada objektiivsus ning täielik kiretus. Uus kirjandus pidi teenima üksnes tõde, mitte ilu
muudatused toimetuse kaadrites. (Lauk 2007). Perestroika ja glasnosti aeg 1980. aastate keskel oli paljudele nagu paisu tagant pääsemine. Tsensuurivalitsus hakkas ohtu tajuma juba 1986 kõik partei, nõukogude- ja komsomoliorganite ametialased dokumendid kästi järsku akti alusel hävitada. 1987 vabastati lasteajakirjandus eeltsensuurist. Seejärel said väljaanded ennistada oma nimesid (Sakala 1988, seejärel Viru Sõna, Läänlane, Saarte Hääl, Pärnu Postimees) kusjuures algatajaiks olid kohalikud rajooni parteikomiteed, mitte EKP. Teisitiütlevat perioodikat hakkas ilmuma infolehtede nime all, sest infolehed olid eeltsensuurist vabastatud lootuses, et need jagavad kitsast erialast infot. See kasvas ideoloogiasekretäridel üle pea! 1989. a keskpaigaks oli luba antud 285 infolehe väljaandmiseks! Eeltsensuurist vabastamist hakkasid toimetused ise nõudma. Järeltsensuur läks EKP KK ideoloogiasekretäri kätte. Tsensoreid hakati koondama. Tsensuuriamet pakkus
annaabi.ee 
