ärgates. Lühikese juukse kasuks rõhutati ka tema tervislikkust ning juuste äralõikamine olevat mõne naise juuksed suisa hävinemisest päästnud. Esialgu olid moodsamatele ja uutele juuksemoe suundadele vastuvõtlikumad linnanaised, sest nende võimalused enda eest hoolitsemisel olid nii rahaliselt kui ka ilu- ja moeteenuste kättesaadavuselt märksa paremad. Lühijuuste mood levis linnadest siiski üsna kiiresti ka alevitesse ning sealt edasi küladesse. Huvitavaid pilte juuksurite töövahenditest. Esteetiline revolutsioon ilusalongides: vuntside lokitangidest kaasaegse solaariumini. Peeglite sära, meeldivad lõhnad, aromaatne tee või kohv armsas tassis.. kas on midagi ilusalongides aastate jooksul muutunud..? Esimesed föönid hakati kasutama XIX sajandi lõpul. Need olid tõesti jõmakad. Olen kindel, et see pole päris unistuse föön 1920 aastast oli võimalik fööni koduseks kasutamiseks osta
Siiski jäi näitemäng Tartuga võrreldes veel paar aastakümmet juhuslikuks. Suurem muutus tuli alles sajandi lõpukümnendil. 1870. aastatel rajati innukalt seltse ka väiksemates linnades, kus harrastati laulu ja näitemängu (Viljandi "Koidus" lavastati esimene tükk 1873, Narva "Ilmarises" 1874, Pärnu "Endlas" 1875). Eestikeelseid näidendeid tehti samuti Peterburi ja Riia aktiivsetes kogukondades. Edasi kandus teater ka alevitesse ja küladesse. Varsti loetleti Eesti aladel juba sadakond kohta, kus harvemini või tihedamini lavastati näidendeid. Tugevamad keskused olid Tartu, Viljandi- ja Virumaa. 8. Wiera teater. 33 aastat kestnud ,,Vanemuise" amatöörteatri ajast juhtis 25 aasta vältel seda August Wiera (1853-1919), kelle juhatusel toodi lavale kokku üle 1600 etenduse. Wiera laulis 1869. aastast ,,Vanemuise" seltsi kooris ning valiti 1878. aastal laulu-, koori, orkestri ja näitemängu juhiks
olema palju tihedamini. Senine linnadevõrk oli uue ajastu talupojale liiga hõre, linnad liiga kaugel. Ka uued vabrikulinnad ei rahuldanud vajadusi. XIX sajandi teisel poolel hakkas kihelkonnakirikute, hiljem ka raudteejaamade juurde kujunema hulgaliselt aleveid, kus elas poodnikke, põllusaaduste ülesostjaid, käsitöölisi, arste, õpetajaid ja muid talurahvale vajalike inimesi. Muidugi haris enamik alevielanikke ka põldu, olgu või väikest, ja pidas loomi. Hiljem hakkasid alevitesse talvist kodu ehitama ka ümbruskonna taludes ja mõisates suviti töötavad põllutöölised. Niisuguse alevi elu ja elanikke võime tundma õppida kasvõi Tootsi-lugudest. Iseseisvas Eesti vabariigis vanade linnade kasv esialgu takerdus, sest tööstus, nende peamine tööandja, vajas ulatuslikke ümberkorraldusi. Mõne piiriäärse linna (Narva, Valga) elanikkond koguni vähenes. 30-ndatel aastatel aga hakkasid linnad jälle jõudsalt kasvama
annaabi.ee 
