1347. aasta järel oli Eesti alal seega kolm valitsejat: Liivi ordu, Saare-Lääne piiskop ja Tartu piiskop. Eesti Linnad: Oluline roll keskajal oli suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel. Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus, kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest
Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti. Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus- Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel
Kuid et Järvakandi asub just Lätist Tallinna suunduval gaasijuhtmel ja maagaas on klaasitööstuses eelistatuim küte, siis klaasi tootmine ja töötlemine Järvakandis jätkub, nagu ka ümberkaudsetest metsadest saadava puidu töötlemine. Räägitakse Järvakandi üleminekust Pärnumaa koosseisu. Tallinnaga on vähe seotud ka ümbruskonna põllumehi ja maarahvast teenindavad alevid, millest tähtsaim on Kose. Märjamaad oleks aga õigem käsitleda juba Lääne-Eesti alevina, sest tema seosed Tallinnaga on üpris nõrgad. Ida-Virumaa Eesti varaseim tööstuspiirkond tekkis Narvas ja laienes seoses põlevkivi kasutuselevõtuga üle kogu Ida-Virumaa. Regiooni kuulub ka Kunda tsemenditööstus. Ida-Virumaa on eelkõige just tööstuspiirkond, põllumajandus on mingil määral arenenud vaid ta põhjaosas, Viru paelaval. Kalanduski on vähetähtis. Puhkemajanduseks on küll eeldusi, kuid seni kasutatakse neid vähe. Tööstuse
jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti. Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale
annaabi.ee 
