Liikmed erinevatest kihtidest, palju kodanlasi, ka käsitöölisi, haritlaskodanlust, alavaimulikke, talupoegi- eesmärk luua Itaali ühtsus. Revolutsioonilised ideed. 1820. a ülestõus Napolis (Ferdinand I, Püha Liidu ja Austria sekkumine) -ülestõus, kus suudeti Bourbone Ferdinand I ära hirmutada, kuid kes leidis abi Pühaliidust- suurriigid pidid tagama rahu Euroopas. 1821 suruti ülestõus/rev.katse maha. Austria tugevdas oma positsiooni veelgi Itaalias. Sardiinia-Piemonte kuningriik, albertistid, Carlo Alberto, Vittorio Emanuele II, Benso di Cavour, ajaleht ”Il Risorgimento”. 1830ndatel tõusis uus liikumine. Üheks suunaks sai see, et Itaalias peaks ühinema kuninga alla (Sardiinia-Piemento kuningriigiks, Carlo Alberto), liberaalne, mõõdukas suund, eesotsas Cavour’iga(ajalehe Il Risorgimento väljaandja). Kutsuti albertisdideks(kuid Alberto loobus troonist). Kõige liberaalsem suund. Kodanlik-vabariiklik suund (Giuseppe Mazzini, Noor-Itaalia). Teine suund
siis Püha Liit, mis tuli kokku okt-dets 1820 Troppaus, otsustas, et kui korra hoidmiseks pole riik ise suuteline, siis on suurriikidel õigus sekkuda. Ferdinand I tuligi abi paluma Püha Liidult, et nood saadaksid abiväe talle appi. Austria saatis 1821 oma armee. Sellega suruti I karbonaraide etapp maha surutud. Uus vabadusliikumine sai algus u1830ndatel, kus tõusid väga selged liidrid ja eristus 2 suunda: 1. mõõdukate suund ehk albertistid Eesmärk : Itaalia tuleks ühendada Sardiinia Piemonte kuningriigiks, mille kuningaks oli Carlo Alberto, et Sardiinia ühineks selle kuningriigiga. Tegelik juhtfiguur oli Benso di Cavour, kes oli tugevalt mõjutatud liberaalsetest ideedest. 1847a hakkas välja andma ka ajalehte Il Risorgimento. Cavour oli 1848a revolutsiooni üks liberaalsete jõudude juhtivaid tegelasi Itaalias. Ta oli üks vähestest kuningatest, kes toetas revolutsiooni ja ühinemist
1815-1820 nende hiilgeaeg. 1820. a ülestõus Napolis (Ferdinand I, Püha Liidu ja Austria sekkumine). Karbonaarid algatasid ülestõusu Napolis. Sõjaline ülestõus 1820 kindral Pepe eesvedamisel. Nõustuti vastu võtma konstitutsioon. Püha Liit kogunes, ning võeti vastu Troppau protogoll, mille järgi heidetakse ohtlik riik organisatsioonist välja, seniks kuni selles on olukord stabiliseerunud. Sardiinia-Piemonte kuningriik, albertistid, Carlo Alberto, Pärast revolutsiooni lüüasaamist hakkasid Itaalia rahvuslased panema üha suuremaid lootusi Piemonte kui tulevase Itaalia riigi tuumikule. Cavour saab Sardiinia- Piemonte peaministriks 1852, arendab seal riigi vabakaubanduspoliitikat, õigusreforme jne. AKujunes välja mõõdukas ehk liberaalne suund, neid nimetati albertistideks. Teine suund oli kodanlik suund, kes polnud huvitatud kuningriigist, vaid tahtsid vabariiki. Carlo Alberto oli Sardiinia-Piemonte
annaabi.ee 
